Veel sajandivahetusel moodustas ulukiliha tähelepanuväärse osa nii mõnegi pere toidulaual.Kuigi põdrad ohjeldamatu salaküttimise tulemusel juba kolmekümnendate aastate alguseks olid muutunud kogu Eesti metsades harulduseks, kütiti edukalt jäneseid, linde ja eriti metskitsi. Mõisate ajal oli jahipidemine täielikult parunite privileeg. Talupojal puudusid selle tegevuse tarbeks õigus ja vahendid. Alles maade päriseks ostmisega hakkas asi muutuma. Alles 1880.a. paiku laskis Laupa mõisnik Taube trükkida talude müügi tüüpkontrahte, millesse oli lülitatud tingimus. mille järgi jahiõigus talupoegadele müüdud maadel jäi ainult mõisnikule.
Alates 1883. aastast on seda tingimust pehmendatud, jättes küll jahiõiguse mõisnikule. kuid pärisomandusek ostetud maadel võis ka kohaomanik jahti pidada. Tuleb järeldada, et selleks ajaks oli jahipidamine ka talumeeste seas levinud ja eluõiguse saanud. kuigi seni oli seda tulnud teha salaja mõisamaadel ja riigimetsades. Sellest omakorda tuleb otsida põhjuseid, miks salaküttimise juured olid nii sügaval.
Kuna Lõõla küla asus metsade keskel. siis on selge, et lõõlalased puutusid selle tegevusega kokku juba varastel aegadel. Aastatuhandeid tagasi võis see olla üheks küla asustamise ajendiks.
Hiljam oli jahipidamine mõisnike privileeg ja meelelahutus, ühtlasi ka prestiizi küsimus. Alles 19.sajandi lõpupoolest pärinevad andmed talumeeste laialdasest osavõtust jahipidamisest. Talumeestest jahimehed küttisid põtru, metskitsi, rebaseid, linde,jäneseid ja mõningaid karusloomi. Tähtsal kohal oli hundijaht, kuna tunti nende loomade kahjulikkust karjakasvatusele, mõisteti nende arvukuse piiramise vajadust jahifauna arengu seisukohalt lähtudes. Hoolimata juba tsaarivalitsuse karmidest seadustest, mis reguleerisid jahipidamist, vohas salaküttimine. Seda ei peetudki kuriteoks.
Mõisnikud tavatsesid oma jahilkäikudel Lõõla ümbruse metsadesse kasutada kohapealsete talupoegade, vilunud jahimeeste abi. Mitmetes peredes kujunesid läbi põlvkondade terved jahimeeste dünastiad.
Kohapealsete jahimeeste ja nende tegevuse iseloomustamiseks ning käesoleva tegevusala kohta käiva teabe illustreemimiseks tooksin ära mõned minu isa mälestused, mis iseloomustavad sajandivahetusel toimunud jahipidamist Lõõlas.
Esimene jahilugu.
Ükskord jälle tulid saksad Lõõlasse põdrajahti. Seekord oli jahiseltskond suur. Peale Laupa Taube, Väätsa Seidlitzi ja Kirna Pillarti oli ka esimese paruni poeg ja viimase tütar. Kirna Pillartil nimelt ei olnud meesjäreltulijaid, oli ainult kaks tütart, keda ümbruskonnas Kirna preilideks kutsuti.
Muidugi võeti ka taat ( toat- jutustaja isa Mihkel ) kaasa, sest temal olid metsad ja loomad paremini teada kui ühelgi mõisnikul või nende linnuvahil. Ajajateks võeti mõned talumehed.
Esimene aju läks luhta, sest põdral õnnestus kahe ajaja vahelt läbi lipsata. Üks ajajatest sai küll oma püssi põdra pihta tühjaks lasta, aga laeng läks mööda. See kutsus esile noore Taube märkuse, et" selle eest tuleks anda kakskümmend". Mõeldud oli vitsahoope, aga seda sai võtta ainult naljana, sest kodukari õigust mõisnikul enam ei olnud, pealegi tunti Laupa Taubisid suhteliselt heasoovlike mõisnikena.
Jaht jätkus. Teine aju õnnestus paremini. Põder sattus just niisugusesse kohta, kus jahilisi paksult oli ja mitu jahilist said oma püssid enne tühjaks, kui põder surnult maha kukkus.Laskjate hulgas oli ka Kirna preili. Otsemaid tekkis äge vaidlus härraste vahel, kelle lasust siiski põder surma sai? Muidugi võis see olla mõni sakstest, kuigi ka nende talupojast jääger oli põdra pihta püssi tühjendanud. Kõige leidlikumaks selle raske probleemi lahendamisel osutus parunipreili isa. Ta tuli taadi juurde ja pannud käe selle õlale, lausus:" Las Mihkel otsustab, tema nägi seda kõige paremini". Ise libistas kümnerublalise kuldraha taadi taskusse. Taadil polnud muidugi esimene kord sakstega jahil käia ja ta teadis, mis temalt taheti. "See oli preili, ma nägin seda selgesti. Nii kui preili püssi lahti laskis, kohe põder kukkus.Vastuvaidlejaid ei olnud ja põdralaskmise au jäigi preilile.
Sellel asjaolul oli niisugune "ajalooline" tagajärg, et veel aastaid hiljem rippus Tallinnas Toompeal Landstoa seinal õlimaal, kus kujutatud surnud põder, preili säärsaapas jalg kaelal. Preilil oli käes püss, mille rauast kerkis veel suitsu.
(Landstuba- Landstube ,- Toompeal asunud mõisnike nõuandev omavalitsusorgan.
Pillart-- Kirna paruni talumeeste seas kasututav hüüdnimi )
Teine jahilugu.
Ma olin tookord veel poisikeseohtu ja õigeks jahimeheks mind veel ei peetud. Suure nurumise peale taat küll võttis mind kaasa, aga mul poldud püssigi. Kui jahiplaani peeti, määrati mind koos Mikseri Antoni ja veel mõne noorema mehega ajajaks. Anton oli küll vanem mees ja minu ristiisa, ka püss oli tal, aga täieks jahimeheks teda siiski ei peetud. Oli liialt saamatu ja aeglane, üldiselt tuntud hädavares. Kuigi oli Lõõla kauaaegse koolmeistri poeg ja ka rohkem koolis käinud kui teised külamehed. Antoni nõrgale protestile ja oma püssi olemasolu rõhutamisele vastas taat, et " see ei lähe ju sul lahti!" Sellega oli asi otsustatud.
Siiski juhtus selle jahi ajal niimoodi, et meeste eest läbi jooksnud põder mitmest tema pihta tulistatud laengust hoolimata maha ei jäänud ja otse Antoni ette ilmus, kuhu ta harkisjalu seisma jäi.Anton lükkas püssi sirevile ja vajutas päästikule - tõrge. Värisevate kätega vahetas Anton lendril tongi, sirutas püssi uuesti ette - jälle tõrge. Võib olla oleks Antonil õnnestunud kolmandal katsel effektselt oma jahimeheau taastada, aga põdral polnud ilmselt aega oodata. Ta kukkus sealsamas Antoni ees surnult maha ja Antoni jahimeheau jäi igaveseks taastamata. Põder oli ilmselt eelmistest laskudest pihta saanud.
Kolmas lugu.
Ükskord talvehommikul läksid taat ja Juhan kah hobusega mets, mind kui alles poisikest võeti kaasa hobust ajama. Vaevalt saime kapsamaalt läbi kopli peale, kui taat hüüdis:" Näe, siin hundi jäljed !". Ei taat saanud aega metsa tulla, käskis meil Juhaniga kohekesi minna. Ise asus hundijahti korraldama. Kõige pealt saatis tüdrukuga koolmeistrile sõna. Koolmeister lasi kooli kohe lahti-- see juba ette niimoodi räägitud - et lapsed viiksid igasse peresse sõna kella kümneks koguneda Saare talu juurde hundijahti minekuks.
Meie Juhaniga katsusime metsas nii ruttu kui võimalik koorma peale saada ja kiirustasime koju. Juhan võttis püssi ja pani sahkides Saare poole jahilistele järele.Mina jäin põnevusega välja kuulama.
Läks üsna kaua aega, aga kuulda polnud midagi. Viimaks õhtu eel kostis järve poolt kaks-kolm pauku ja kõik jäi jälle vakka. Minu süda ei andnud rahu, panin riidesse ja läksin ka Saarde. Varsti tulidki mehed surnud hundiga, kelle karv näis olevat üsna tokerdunud.
Jäljed olid mehi juhtinud järve männiku juurde, sealt jälgi välja ei tulnud. Mõningase piiramise järele saadi hunt sealt liikvele peletada, mispeale Tudavere Mihkel ja Saare taat ta vagaseks tegid. Hunt olevat olnud väga vana, hambadki olnud muist suust ära. Ühtlasi oli see tookord üks viimastest jahtidest, sest hundijahte tuli hiljem juba harva ette ja peale ilmasõda kadusid nad Lõõla metsadest hoopis.Hundid ilmusid uuesti alles peale teist ilmasõda. Vahepeal oli kuulda ainult üksikutest, juhuslikest, vist Venemaalt tulnud huntidest.
Veel üks lugu.
Ükskord talvel oli kuulda, et külasse oli tulnud urjadnik Amdos, kes pidi otsima eelmisel nädalal maha lastud põdra jälgi. Meile ta algul ei tulnud, oli käinud teistes peredes kuulamas. Urjadnik oli tolleaegne küla politseinik, kelle peamiseks ametitunnuseks oli puusal rippuv pikk mõõk.
Taat oli parajasti kummil, kui Amdos Sepa Jaaniga meile tulid - Sepa Jaan oli talitaja. Niisugustel juhtudel käis talitaja ikka urjadnikuga kaasas kui teine ametiisik. Taat vaatas üle ahjuotsa alla ja lausus:"Oh- oh, mõegamehed ette vällas, mis nüid on? Kas mõni lossat kadunud või?"
"Ja`ah, lossat!" osatas Amdos, "Lossat jah, metslossat, põdra olete jälle maha last!"
"Soo - oh," ütleb taat "kas mõni summast puudu või?"
"Puudu jah," seletab Amdos: "Mardipäeva aegu oli karjas neli põtra, nüüd kolm olla ainult.
Ühe olete ää last."
"Noo," venitab taat, :"siis olete ka illaks jäänd, neil selle a`a peale liha otsas kõigil." Sepa Jaan näitas taadile urjadniku selja tagant rusikat.
"Noo-jah, siis on neil suu lukkus kõigil, kui paras aeg on" pahandas Amdos. Taat soovitas:
"Te ehk tahate otsida koa, eks poisid tee uksi lahti, ei mina hakka kummilt maha tulema."
Amdos pidas natuke aega aru ja arvas siis, et ei maksa. Eks neil ole liha ära peidetud ja ta kuulas poisid enne üle ka.
Sellega see salaküttide otsimine piirduski, pole kuulda olnud, et see kunagi edukamalt oleks lõppenud. Ametimehe juurdlus põrkus vastu talumeeste vaikimise müüri, talitajagi pole siin erand. Või kui püüdlik see urjadnikki on, eks ta ole ise pärit kustki samast keskkonnast, siingi külas iga päev talumeestega silmitsi koos. Munder, mõõk, vene keele oskus ja kroonu palk teda sellest massist ainult eraldaski. Neid selliseid tuleb muidugi hoida, aga pilli ei soovi temagi lõhki ajada.
Väljuvõte Edgar Oltjeri ajaloolisest uurimusest "Lõõla rahva oma tuba" ehk "Pool sajandit ilma mõisa ja kolhoosita"
Kogumiku I köida "Küla"
Refereeris Toivo Kruusmann