Tootmisüksused ja majandussuhted.

Peamiseks tootmisüksuseks Lõõlas olid talud. Taludest tuli valdav osa põllumajanduslikust kaubatoodangust. Põllumajandusega tegeldi ka saunikute ja käsitööliste peredes, aga nende toodang moodustas tühise osa kogu küla põllumajanduslikust toodangust ja läks nende perede isikli­kuks tarbeks. Talud kuulusid nn. vanatalude kategooriasse, asundustalusid Lõõlas ei olnud .

Talude suurus oli erinev, vanemate talunike seas oli kuni käsitletava perioodi lõpuni käibel liigitus “kahepäevakoht”, “neljapäeva­ koht”, “kuuepäevakoht”, mis iseloomustas talu suuruse ja maade boniteedi kogumit. Liigitus oli säilinud feodaalsuhete ajajärgust ja näitas mõisale tehtavate teorendipäevade arvu nädalas. Talude suurus kõikus umbes kol­mekümnest hektarist (Kullisoo nr.47 - 29 dessatini) kuni kaheksakümne viie hektarini (Andrese nr. 26 - 81 dessatini). Lõviosa talumaadest moodustas metsaheinamaa (valdavalt puisniidud), mis ka määras põllumajandusliku tootmise spetsialiseerumise karjamajandusele, peamiselt piima tootmisele.

Kahekümnenda sajandi esimese nelja aastakümne jooksul valitsesid Lõõlas kapitalistlikud majandussuhted. Päriseks ostetud ja juba perioodi alguseks enamasti kinni makstud talud olid saavutanud sõltumatuse mõisast, majanduslike võimaluste avardumine mõjutas positiivselt tootmistegevust ja tõstis talunike iseteadvust. Iga üksiku talu majandus­lik õitseng või allakäik sattusid sõltuvusse peremehe isiklikest omadus­test ja tema võimetest ratsionaalselt organiseerida majandamist. Kuigi kogu perioodi vältel peeti ideaaliks kõikide talutööde teostamist oma pere jõududega, kasutati taludes laialdaselt ka palgatööjõudu ja saunikute “lehmapäevi”. Seda enam, et sündivuse pideva vähenemise tõttu jäid taluperede koosseisud väiksemaks kui nad seda olid varemalt, üheksateistkümnenda sajandi lõpus.

Teenijate palkamisel oli mitu moodust üldjuhul olid sulased, teenijatüdrukud, suilised ja karjased pärit teistest küladest või linnadest (Türi, Paide), päevilised aga omast külast. Vanu tavasid järgides tehti sulase ja teenijatüdruku “kaup” jüripäevast jüripäevani, suilisel Jüripäevast Mihklipäevani. Palgalisi karjaseid kaubeldi harva, eriti perioodi lõpupoole kasutati neid üldse harva, sest karjamaad olid tarastatud. Praktiseeriti kombineeritud tasustamist, peale rahapalga sai sulane või teenija veel söögi ja tööriided, mõnikord ka perenaiste omakootud “pühapäevariided”. Päevilise standardtöötasuks loeti üks puud  (16 kg) leivajahu suvise tööpäeva eest või vastav summa rahas.

Kuigi alkoholi kuritarvitamist Lõõlas ja eriti talupidajate seas esines väga harva ning talude “mahajoomist” üldse mitte, võib majandamise edukuses tol perioodil täheldada suuri erinevusi. Toon selle kohta mõned näited.

Lõõla parimateks loeti keset küla asuvate talude nr.nr. 6, 7, 8, 9, 10, 13, 14 ja 16 maid. Miks erines tootmistegevus talus nr. 9 järsult naabrite 7, 8, 10 ja 16 omast? Seda nii ilme kui majanduslike tulemuste poolest. Kommenteerib üks asjaosalistest:

“Sest seal peres ei tuntud erilist vajadust suuremate sissetulekute järele, soo-selts oli juba tsaariajal mitmesuguste mahhi­natsioonidega saavutanud teatava jõukuse, neil puudus huvi ja oskused areneva tootmistehnikaga sammu pidamiseks. Osteti küll niidumasin, aga selle kaarelaua kruvi koos vastava vedruga ei osatud õigesti paigaldada. Seetõttu jooksis kaks aastat sulane rehaga niidumasina kannul ja tiris heinakaart koomale. Naabritega ei lävitud ja nõu ei küsitud, alles kolmandal tööhooajal andsin mina peremehele nõu kruvi õiget pidi paigald­ada. Selleks kulus viis minutit ja sellest ajast polnud kellelgi enam vaja niidumasina kannul joosta”.

13. talu vanaperemees oli energiline majandaja, tema surma ajal kahekümnendate aastate lõpus oli talu ideaalsesse korda sea­tud. Talu võlgadest vaba, kõik hooned uued ja korras. Tema pärija mõistis talu viia järsule allakäigule ja 1940. aastaks oli see üks viletsamini majandatavaid talusid külas.

Põllumajandusliku tootmise dünaamika.

Eelmise sajandi põllumajandusliku tootmise kohta Lõõlas on vähe andmeid. Veel tol ajal kui algas talude päriseks ostmine – Lõõlas sündis see alates 1881. aastast – on teada, et taludes puudusid paljud vajalikud põllutööriistad, mis mõisades ammu tarvitusel olid, kariloomi peeti vähe, talumeeste agronoomilised teadmised ja arusaamad olid primitiivsed ning huvi põllumajanduse edenemise vastu madal. Kõige selle tulemusena ei saanudki juttu olla põldude suurest viljakusest ja tootmise intensiivsusest. Esmajoones oli puudus leivaviljast ja nagu kõnelevad vanade Lõõlalaste mälestused, käidi seda “Takka-Paidest” kartuli vastu vahetamas. Sada ja rohkem aastat tagasi oli teomehe leivakotis kaalikad ja kupaoad, leiba söödi ainult pühapäeviti.

Üldse näib Lõõlas olevat olnud kartuli ja ka mõnede juurviljade (kaalikad, naerid) kasvatamine kõige levinum. Eriti intensiivselt kasvatati kartulit sajandite vahetusel, kui mõisate viinavabrikud seda hulgaliselt ümber töötasid ja millega talumehed oma talude ostuvõlga tasusid. Kuigi viinavabrikuid asus Lõõlale ka üsna lähedastes mõisades, veeti kõik kartulad Laupale, kuhu ka kõige otsemat talveteed pidi sai kaugelt üle kahekümne versta. Ei ole täpselt teada, milliste abinõudega sunniti nii pikka vedu ette võtma, arvatavasti oli mõisnikel selleks vastav omavaheline kokkulepe olemas.

Ilmselt oli kartulivedu mitmel põhjusel niisugune tegevus, mis väljus talu igapäevasest rutiinist, seepärast olen minagi kuulnud hulgaliselt jutustusi ja muljeid nendest reisidest, kuigi minu sündimise ajaks see tegevus oli ammugi ajalooks muutunud.

Kartulaid veeti mõisa viinavabrikusse ikka talvel, kui muud talutööd soigus ja talvised teed kasutamiskõlbulikud. Kuigi teekond pikk ja külmakraade mõnikord paarikümne ringis, võeti ee töö ikka ette. Mitte just väikest rolli siinjuures ei mänginud asjaolu, et kehtiva tava kohaselt oli vedajatel viinaköögi juures “prii viin”. See tähendas seda et iga viinavooriline võis vabriku juures asuvas puhketoas viina juua nii palju kui süda lustis, kel see komme juba veres, jõi end tihti seal juba oimetuks ja sai koduteele asuda ainult teiste vooriliste keelitamisel ja kaasabil. Juhtus sedagi, et tagasiteel külmetati ära mõni käsi või jalg ja muututi eluaegseks invaliidiks. Omajagu populaarsust lisas viinavooridele seegi, et “viinapõletajaks” oli omaküla mees “Vana Kreempuk” (õieti Greembaum), kelle soosivast suhtumisest omakülameestesse võis mõndagi eelist loota. Võibolla sai vaskse viinakortliga, millega puskarit lahtisest nõust ammutati ja joodi, ka salamahti kaasavõtmiseks kallata, kuigi see rääkis nii kehtiva korra kui eetika vastu.

Sobivate ilmade ja talitee saabumisel avati kartulakuhjad ja tavaliselt asuti mitme hobusega teele. Loomulikult külmusid kartulad nii kuhjas kui reel lühikese ajaga läbi, aga viinaajamisel ei olnud see takistuseks. Muidugi ei tohtinud kartul vahepeal, enne keetmisele minekut üles sulada.

Sajandivahetusel arenema hakanud karjamajandus andis võimaluse põldusid paremini väetada, juurdusid uuemaaegsed põllutööriis­tad, seetõttu hakkas kartul tasapisi oma positsioone teraviljale loovutama. Rehte hakati pekna ka hobusemasinatega ja alates 1913. aastast ka aurujõul töötavate masinatega. See omakorda võimaldas toota vähema tööjõu kuluga, vähendada sügisese ebameeldiva kartulavõtmise osakaalu. Kuigi kartulakasvatus on jäänud tähelepanuväärivaks põllukultuuriks tänapäevani, n.ö. uue eluõiguse sai ta tänu kartulavõtmismasinate juurdumisele kolmekümnendate aastate lõpus.

Linakasvatusega tegeldi Lõõlas ulatuslikult kuni kolmekümnendate aastate keskpaigani, mil tööjõu kallinemisest johtuvalt see majandusharu oma tähtsuse minetas. Seni oli linamasindamine- ja ropsimine olnud sügistalviti taluperede peamine tegevus, eriti oluline naiste tööjõu kasutamise seisukohalt (vt. “L1nakasvatamine ja töötlemine”, sama osa lehtedel 41-48).

Juba esimese maailmasõja alguseks Lõõlas täieliku eluõiguse saavutanud karjamajandus (vt. LT III B, lehed 12, 13) muutis oluliselt põllukultuuride omavahelist suhet kui ka külvikordi. Seni oli põldheinal külvikordades väga tagasihoidlik koht, veel talude päriseksostmise ajal puudus põlluhein peaaegu täielikult. Ristikut hakati kõigepealt kasvatama hobuste tarbeks, kuna lehmad pidid ikka metsaheinaga leppima. Vaadeldava perioodi lõpus moodustas põlluheina kasvupind vähemalt kolmandi­ku vanade põldude pinnast, lisaks sellele uudismaadel kasvatatavad heina kogused. Tol ajal nägi aastane põllukultuuride koosseis välja umbes nii: kolm põldu ristikut (esimese, teise ja kolmanda aasta põld), kolmanda aasta ristikupõllust sai kesa. Kesapõldu väetati sügisel peale ristiku koristamist laudasõnnikuga, töödeldi kultivaatoriga enne kündmist. Põld seemendati taliviljaga, rukki ja nisuga. Rukkipõld jäi, kevadel kartuli alla, kartulipõld omakorda suvivilja alla. Ristik oli suvevilja aluskultuuriks.

Suvivilja kasvupind laienes mõnikord kartula arvel, see tähendab, et osa rukkikõrrest ei läinud kevadel mitte kartula, vaid suvivilja (tavaliselt odra) või hilisemal ajal ka söödajuurvilja alla. Selleks olid peamiselt peedid ja naerid. Peale selle kasvatati kaera ka uudismaadel esimesel aastal pealisviljana või heinaks.

Juurvilja, ka loomasöödaks, kasvatati siiski peamiselt aias või aedade jatkuna kõrvalpõllul, nende harimine oli töömahukas, sest toimus peaaegu eranditult käsitsi. Aedades kasvatati inimeste toiduks kapsast, mis toidulauale läks peamiselt talvel hapendatuna, kaa­likaid, porgandit, söögipeeti ja kurki, kahekümnendatest aastatest alates ka aeduba, suhkruhernest, tilli, peterselli ja sellerit, samuti lillkapsast. Tomateid taluaedades peaaegu ei kasvatatudki, alles päris perioodi lõpul üritati seda kasvatada avamaal. Paljudes taluaedades olid küll lavad taimede ettekasvatamiseks, aga kasvuhooneid ei olnud.

Õunapuuaiad muutusid Lõõlas populaarseks juba eelmise sajandi lõpus, olulist osa selles mängis aiandushuvilise peremehe Rein Õunapuu tegevus . Perioodi lõpus võis Lõõlast vaevalt leida talu, kus poleks olnud “rohtaeda”.

Konkreetseid andmeid põldude saagikuse ja teraviljasaagi kohta on alates sellest ajast, kui ilmusid aurujõul töötavad viljapeksu­masinad. See seletub asjaoluga, et masinaühisuste puhul oli osamaksude jaotamisel vaja teada iga talu suhtelist osakaalu viljamasindamisel, hiljem töötasid mõned ettevõtjad masinaomanikud kaalukogust arvestades.

Kuigi puuduvad otsesed kirjalikud andmed teraviljasaagi kohta talude lõikes olid need talumeestel küllaltki hästi teada, sest siin oli mängus ka iseteadvus ja uhkus saavutatu üle. Nüüd mäletavad seda vanemad inimesed. Tihtilugu kirjutati kaalumise andmeid lihtsalt lähimale  küüniseinale või väravale (väravapostile), kust neid veel aas­taid hiljem võis uurida. Eriti hästi säilusid tavalise grafiitpliiatsiga tehtud kirjutised.

Peaaegu kogu käsitletava perioodi jooksul arvestati teraviljakaalu puudades, alles kolmekümnendate aastate lõpus sai eluõiguse meetermõõdustik, kusjuures tonnid ja tsentnerid praktiliselt ei tõrjunudki puudasid välja. Aastatel 1925 kuni 1930 said edukamad Lõõla talud 400 kuni 600 puuda teri (Siin ja edaspidi andmed aidakaalus). Kuna põld­heina tol ajal peaaegu ei kasvatatud või kasvatati vähe, tuleb nende talude teravilja külvipinnaks arvestada umbes 7 - 8 hektarit, mis annaks saagikuseks 50 kuni 80 puuda hektari kohta, s.t. 9 kuni 13 tsentnerit.

Järgneva pooleteise aastakümne jooksul külvipindade struktuur muutus. Mitmekordselt suurenes põldheina osatähtsus, samal ajal jäi ära linakasvatus, mõningat lisa saadi uudismaade arvel, nii et üldjoontes oli teravilja kasvupinnal väike vähenemise tendents. Edukamate talude teraviljasaaki 1939. aasta sügisel hinnati järgnevalt (puudades): Pao - 900, Andrese - 1100, Pearna ja Roometi - 1200. Eelnevatel aastatel oli ületa­tud ihaldatav tuhande puuda piir. Tunduvalt ja umbes samas proportsioonis suurenes väiksemate ja vähem edukate talude teraviljasaak.

Ülaltoodut arvestades tuleb tõdeda teraviljakasvatuse märgatavat arengut nimetatud aastate jooksul. See suurenes peaaegu kahekordseks, moodustades saagikuse 18 - 25 tsentnerit hektari kohta.

Edgar Oltjeri koduuurimistöödest  refereerinud Leida Madrus