Väätsa vald
Väätsa valla mõrvaohvreid olid kolm: Arnold Sakkeus ja Voldemar Sakkeusning Anton Paavel.
Nüüdseks on teada, et juulikuus läks Arnold Sakkeus koos oma vennaVoldemar Sakkeusega Piiometsa-Roovere külas talude põletamise hirmus heinamaale peidetud riidekraami vaatama. Vahepeal olid aga hävituspataljonlased peidukoha üles leidnud. Kuna seal olid ka Voldemar Sakkeuse Kaitseliidu vormiriided, siis oli seatud peidukoha juurde valve. Kui vennad heinamaale jõudsid, avati nende pihta püssituli. Arnold Sakkeus sai haavata ja viidi haavatuna kaasa ja lasti maha Türil (teistel andmetel ta tapeti heinamaal). Tema vennal Voldemar Sakkeusel õnnestus aga põgeneda metsa.
Leida Tõnisson Piiometsa külast märgib: Rooverest viidi teadmata kuhu haavatud Arnold Sakkeus. 
31. juulil lasti maha Piiometsa külas Matsi talu mail Arnold Sakkeuse vend, käsitööline Voldemar Sakkeus (34) Piiometsa küla Papli talust.
1941. aasta suvel mõrvasid enamlased Prääma metsas Anton Paaveli (39) Saare külast (teistel andmetel oli ta pärit Tallinnast).
Väätsa metskonnas Järval asus Punaarmee 10. laskurdiviisi ajutine staap, mille kaitseks käsutati 50 meest Tallinna 4. ja 7. hävituspataljonist. Hävituspataljonlased korraldasid ümbruskonnas haaranguid. 4. hävituspataljoni liige Voldemar Rosin jutustab: Väätsal tabati 5 ja Kiviloos 6 meest, keda kahtlustati metsavennaks olemises. Tabatud viidi staapi, kus politrukid Anohhin, Jelinkin ja Ivanov käskisid nad maha lasta... Laibad jäid matmata metsa alla.
Ööl vastu 31. juulit algas vene vägede taganemine. See kestis 31. juulil päev otsa ja jätkus veel 1. augustil. Viimasteks taganejateks olid lätlased, kes Piiometsa väljal ahelikus kaevkuid kaevasid. 2. augustil tuli Käru poolt salkkond lätlasi, kes asusid hooneid põletama. Kõigepealt süüdati Eduard Kerge elumaja, laut ja küün, samuti Piiometsa koorejaama hoone ja kuur, siis Karl Teldre elumaja, loomalaut, küün ja saun ja Joosep Aasamäe elumaja (terveks jäid loomalaut ja kuivati). Imekombel jäid põletamata Jaan Adambergi hooned. Tallu tulid kaks läti poisinolki, kes Adambergi talu vastas asuvast Tondi talu õuest põhukuhja alusest sületäie põhku krahmasid ja Adambergi elamusse läksid. Seda nägi Tondi talu peremees Johannes Kivilo. Ta hüüdis sellest Jaan Adambergile, kes oli tema talu juures peidus. Jaan Adamberg tormas koju, kus nägi, et üks lätlane seisis toas pööningu trepi all, teine aga oli põhusületäiega juba pööningul. Jaan Adamberg arvas, et tegu on venelastega ja karjus vene keeles: Mina olen siin peremees! Seepeale hüüdnud lätlane pööningule midagi läti keeles, teine kiirustanud trepilt alla ja mõlemad tormanud minema. Usutavasti lätlased vene keelt ei mõistnud ja arvasid, et peremees hüüdis ärevalt: Sakslased tulevad!Veel jõudsid lätlased panna põlema teistest kaugemal, metsa ääres August Maigru elumaja, loomalauda ja kuuri ning August Kukkeuse talus loomalauda, kuna elamu jäeti peremehe palvete peale maha põletamata. Sel ajal olid sakslased juba Piiometsas, ühe kilomeetri kaugusel Roovere poe juures, Paide-Türi teeharul, püssid hooletult maja seina najale jäetud. Nii ei jõutud sakslaste tuleku tõttu kogu Piiometsa küla maha põletada. Siis hakkasid suitsupilved tõusma Vahastu ja Lõõla külade kohalt – põletajad olid juba järjega sinna jõudnud. 
Piiometsas lahinguid ei peetud ja ükski hoone ei saanud süttida lahingumöllust: kõik taluhooned põletasid maha hävituspataljonlased. 10. augustil läksid Saksa väeosad punaväge kohtamata läbi Piiometsa Vahastu poole.

2. augustil tungisid Piiometsa poolt Lõõlasse Läti hävituspataljonlased ülesandega maha põletada Lõõla küla ja jätta ka siin sakslastele maha tühi maa. Paari tunniga põletasid lätlased 2. augustil Lõõlas kaheksa talu hooned, samuti meierei, jahu- ja saeveski, kaks tuulikut, pritsikuuri (tantsutare) ning lasti karjamaal maha tosin lehma ja üks sälg. Teistel andmetel põletati 2. augustil maha seitsme talu hooned ja kolm veskit. Mõni maja jäi siiski Žunise punastest puutumata: üks peremees ostis oma talu põletamisest vabaks puskari eest, teise talu perenaine sooja saia ja võiga. Ega nad inimesi ei puutunud, aga kariloomad kõmmutati koplisse pikali. Lihtsalt niisama. Kirjutatakse, et ... Lasti õhku traktor, mis leiti ühest talust, kui hävituspataljoni mehed olid otsimas külast inimesi, hobuseid ja veiseid. Väätsa asunduses lasti toorelt maha Kädvalt toodud mees ja naine, kus see jäeti vedelema ja täitevkomitee matta.
Lõõla küla mahapõletamisest jutustab Kadaka talu peretütar Salme Metsma: 2. augusti 1941. a. õhtupoolikul, umbes kella 6-st alates põletas hävituspataljon Järvamaal, Väätsa vallas Lõõla külas 6 talu, meierei, jahu-saeveski ning kaks tuulikut. Üks nendest taludest oli minu kodutalu. 
2. august oli väga kuiv ja päikesepaisteline. Kuigi käis sõda, oli hein tarvis teha, elu tahtis elamist. Nii olid inimesed, ka enamik meie perest heinamaal. Olin emaga kodus, ema pesi rehe all pesu, ise tegin talus vajalikke töid. Olin 11-aastane. Kell 6 õhtul saabusid tallu 12 võõrast relvastatud meest jalgratastel. Mehed kandsid erariideid, käisel punaseid käesidemeid. Üks meestest läks rehe alla ning viskas ropsitud linahunnikusse põlev tiku. Osa sisenesid elumajja ja süütasid hoone seestpoolt. Väljas loobiti hoonetele bensiini ning süüdati põlema. Viie minutiga oli kogu talu leekides. Hävituspataljoni mehi (käsi tõrgub kirjutamast võitlejat, pigem kirjutaksin röövlit või bandiiti) ei huvitanud, et põlevasse majja jäi 84-aastane poolpime vanaema, keda majas käinud mehed nägid. Ema suutis vanaema tulest välja tuua, selleks takistusi ei tehtud, kuid abi ka ei osutatud. Loomade päästmist aga takistati, ähvardati relvaga, suunati meile laskevalmis püssid. Lauta põlesid sead, mullikas, kanad. Õnneks olid veised kaugemal karjamaal ning jäid seetõttu ellu. 
Edasi tuli meil põletajatega koos taluõuest välja jalutada, et kaugemalt pealt vaadata oma kodu põlemist. Loodan, et kellelgi ei tuleks iialgi näha oma kodu põletamist ning kuulda põlevate loomade karjumist.
Mõne aja pärast hakkasid külas tõusma üha uued tule- ja suitsusambad. Maha põletati Kadaka (minu kodu), Saueaugu, Mihkli, Tuuleveski, Tuulisilla ja Indreku talud. Põletamata jäi Antsu, kuna kodus olnud väikesed lapsed suutsid siiski pisarsilmi meeste tegusid muuta. Ettevalmistused süütamiseks olid tehtud. Süüdati ka Allika talu, kuid pererahvas suutis tule kustutada, kuna pandi põlema ainult ühest kohast. Tõenäoliselt lõppes nendel bensiin. Süüdati ka eelpoolnimetatud muud hooned. 
Ma polnud juures, kuid rahvas teadis, et salga komandör, kes oli jälginud kusagilt kaugemalt küla põlemist, ei olevat olnud sellega rahul. Tuld ja suitsu olevat olnud vähe. Vast on sellega seletatav asjaolu, et küla keskel süüdati põhiliselt heinarõuke. Sellega jäeti ülemusele mulje suuremast hävitustööst.
Miks põletati? Üheski mahapõletatud talus ei olnud noori mehi. Peremehed olid juba vanemad ning viibisid heinamaal. Lõõlas oli rahulik, mingit tulistamist ei olnud, kui jätta arvestamata hävituspataljoni endi poolt veisekarja tulistamine. On arusaadav, et majad võivad süttida lahingu käigus, kuid mingit lahingut polnud, keegi ei olnud hävituspataljoni tulistanud. Mõistus ütleb üles, kui rahulike elanike kodud süüdatakse oma vägede poolt. Järelikult talitasid hävitajad nii, nagu lahkuksid nad jäädavalt okupeeritud maalt. Nii on lood. Kas nii, rahulike elanike kallal vägivalda kasutades kindlustatigi Eestis Nõukogude võimu? 
Toivo Kruusmann Lõõlast meenutab: 2. augustil 1941 põletas hävituspataljon maha suure osa külast. Jaani talu põldudelt võetud põhu abil pandi tuli otsa ka alles ehitusjärgus koolimajale. Kuid niisked kiviseinad ei võtnud tuld. Koolihoone avati 3. jaanuaril 1943.
Hävituspataljonlased lasksid jalga Arusaare kaudu Väätsa metskonda ja sealt Tallinna poole. 3. augusti hommikul oli Lõõlas juba Saksa mootorratturite salk.
Paljude Järvamaal avastatud matmiskohtadest väljakaevatud või tapmiskohta mahajäetud mõrvaohvrite isikuid ei suudetud selgitada. Ka jäi Järva prefekti H. Kari sõnul Järvamaal osa enamlaste mõrvaohvritest ümbermatmisel tundmatuteks, nende kohta koostati isikukirjeldus (kasv, tundemärgid, rõivastus jne). 
Tundmatuks jäänud mõrvaohvritest kõneldes jutustab Paide autojuht 1941. aasta sõjasuvel toimunud NKVD mõrvaretkest: Ühel hommikul sain ma käsu sõita autoga Paide miilitsamaja juurde. Seal anti mulle korraldus sõita endise Kaitseliidu maja ette, kus asusid mu autosse venelased-tšekistid kahe kohaliku punategelase juhtimisel. Neist tundsin üht nägupidi ja minu teada pidi ta olema Susi-nimeline, kuna teine oli vist Norman, sest teda hüüti kohapeal „Pikaks Normaniks“.
Sõidukorralduse sain Kärusse minemiseks ja sealt hiljem edasi Kädvale. Kui olime jõudnud juba Kädva piirkonda, kästi mul auto peatada ja oodata maanteel, kuna tšekistid siirdusid ise inimjahile. Vähe hiljem nägin, kuidas samad tšekistid tõid ühest talust välja 60-aastase talutaadi, viisid metsa äärde ja lasksid seal maha, jättes laiba samasse. Mis võis selle mehe süütegu olla, seda ma ei tea ega saanud teada ka ta nime.
Seejärel tuli jõuk tagasi autosse ja kui olime jõudnud Kädva külla (Käru vallas – H.L.), tõid nad ühest talust kaasa keskealise tüseda kasvuga mehe, keda ma ei tundnud. Sealt pöördusime tagasiteele Paide suunas. Teel toimus veel mitmeid peatusi ja iga kord toodi jälle mõni taluinimene autosse teiste juurde. Üldse toodi nii autosse seitse inimest, neist kaks naist. Viimastest oli üks kahe väikese lapsega. 
Paide jõudes pidin auto juhtima endise Kaitseliidu maja hoovile. Seal oli meil vastas Paide miilitsaülem venelane Kuznetsov, kes käsutas kohe autost välja noormehe, kes võis olla 20-25-aastane. Kuznetsov esitas viimasele mõned küsimused, otsekui üle kuulates, kuid mingit protokolli ei koostatud. See ülekuulamine näis mulle rohkem vahistatu narrimisena kui mingi seaduspärase toiminguna. Kui see jant läbi, käskis Kuznetsov vahialusel asuda samas läheduses asuvasse sõiduautosse, kuhu istus ka ise ja võttis kaasa ühe hambuni relvastatud vene punasõduri. Nad sõitsid minema ja teised vahistatud jäid kohale endi saatust ootama. Umbes poole tunni pärast oli Kuznetsov tagasi koos punasõduriga, kuna noormeest autos enam polnud. Oli päevaselge, mis oli temaga juhtunud kusagil linna ümbruskonna metsas või karjamaal. Ka selle mõrvaohvri nime ei õnnestunud mul teada saada ja vaevalt hiljem tema laipa ka leiti.
Nüüd asus tegevusse vene tšekist, kes oli juhtinud seda salka arreteerimisretkel. Autost käsutati kõik õuele peale kahe, kes olid arreteeritud Kädval – suure koguga mees ja samas arreteeritud naine. Tšekist võttis kaasa kaks relvastatud kaaslast ja mul kästi sõita Reopalu poole. Tšekist ise istus mu kõrval ja kogu aeg käsutas, mis suunas sõita, kus peatada ja millal ümber pöörata. Mulle oli päevaselge, et kaks kaasavõetud ohvrit viiakse mahalaskmisele. Katsusin siis neile anda võimalust põgenemise üritamiseks sel teel, et metsavahel sõitsin üsna aeglase käiguga, pealegi polnud vangid kinni seotud. Kuid oma mõttest ei saanud ma neile kuidagi märku anda, sest iga säärane katse oleks võinud ka mulle saatuslikuks saada. Siis hakkas kõrvalistuv tšekist mind süüdistama, et sõidan liiga tasa ja käskis kiirust lisada. Katsusin end vabandada halva teega, kuid see seletus teda ei rahuldanud, nagu võisin aru saada.
Nii jõudsime Väätsa mõisa kaudu metsavahelisele teele, mis näis soodsa paigana mõrvatöö sooritamiseks. Seal kästi mind ühes kohas auto peatada. Kohe kihutati ka ohvrid autokastist maha. Aimates oma saatust hakkas naine nüüd kõva häälega nutma ja langes tee äärde põlvili ja haaras tšekistil kõva haardega jalgadest kinni. See kõik ei liigutanud tšekisti toorest südant põrmugi ja tugeva tõmbega kiskus ta naise käed oma põlvede ümbert lahti ja tõukas ta jalaga eemale. Seepeale kästi mõlemal ohvril minna üle teekraavi kõrvalolevale orasepõllule. Mees alistus täie rahuga oma saatusele ja hakkas üle kraavi astuma. Naine aga liikus edasi taaruvate sammudega ja paistis, et ta veel ikka lootis eluga pääseda. Kui ohvrid olid jõudnud umbes kümme sammu astuda, tulistas tšekist neile mõlemale kuklasse ja nad vajusid põllule maha verd voolavate haavadega, mida nõrgus musta mulda. Enne saatuslikku lasku tšekisti revolvrist katsus naine küll põgeneda, kuid see ebaõnnestus mõrvari kiire tegutsemise tõttu. 
Laibad jäid põllule maha ning me sõitsime tagasi Paidesse, kus lõppes ka mu ülesanne ja mul lubati lahkuda. Nii ei saanudki ma teada, missugune saatus tabas teisi Kärus ja Kädval arreteerituid. Enne lahkumist hoiatas tšekist relvaga ähvardades, et ma ei tohi sellest kellelegi sõnakestki rääkida. Kui peaksin aga selle vastu eksima, siis lastakse mind pikema jututa maha. Muidugi ei kõnelnud ma tookord sellest kellelegi, kuid pärast punaste põgenemist mul enam vaikimise kohustust polnud ja nii võisin avaldada, mis asjast teadsin.
Sakslaste ajal sain ka kõrvalt kuulda, et Väätsal mahalastud naine olnud Lelle algkooliõpetaja naine, kuid nime ma ei tea. Tema mees küüditati 14. juuni ööl Nõukogude Liitu. Ta ise olnud aga sel saatuslikul ööl kodust eemal ja pääsenud nii juhuslikult küüditamisest. See pääsemine oli ilmselt kogu tema süü, et tšekistid võisid ta hukata maantee ääres.

Kogu artiklit ajakirjast Kultuur ja Elu saab lugeda siit