Mu isa õde tädi Linda Tohvelman-Sarap veetis oma viimased elupäevad Tallinnas Merivälja pansionaadis. Mitu korda palus ta mul uurida Andrese talu rahva käest, kas Kuuramatsi pere mitte ei jäänud  Andrese Kustasele võlgu.

Lugu ise oli selline. Andrese Kustas oli möödunud sajandi  alguses meie Kuuramatsi talus sulaseks  ja kui Andrese Mihkli esimene poeg (Vana Juhan) andis oma peremehe õiguse üle järgmisele vennale,Kustasele, siis viimane  lahkus Kuuramatsilt.et asuda oma talu majandama.

(vaata ka Andrese talu lugu siit)

Linda oli sügavalt usklik inimene ja tundis nüüd muret, kas ikka kõik võlad siin maamunal on  ilusasti tasutud ,et järsku jäi Andrese peremehel midagi palgast saamata ja Linda ei saa nüüd  taeva. Luiskasin siis alati ,et uurisin järele ja kõik on korras. Kustasele maksti palk kõik ära.

Kustase õige nimi oli muidugi August aga omaküla rahvas nimetas pea kõiki mehi hüüdnimedega, kellel see vähegi oli olemas, tihti lisandus hüüdnimele ka talu nimi, näiteks siis Andrese Kustas. See oli pigem  kui sõpruseavaldus ja mitte mingil juhul ei olnud see pilkamine.

Kirjutas Arvo Tohvelman