Prindi

Lõõla karjalautadest ja karjamajandusest üldse

Veel kahekümnenda sajandi alguses oli karjamajandus Lõõlas väga vähe arenenud ja selle toodang madalal tasemel. Piimakari koosnes mõnest üksikust lehmast talu kohta, neid söödeti peamiselt metsaheinaga, sellepärast oli toodang lehma kohta ainult mõni toop piima päevas. Peale vähese kartuli anti sigadele talvel leotatud heinapepri, aganaid ja isegi värsket hobusesõnnikut, suvel jooksid sead vabalt külatänavas või karjatati neid kesapõllul. Sigade kasv oli aeglane ja alles enne tapmist nuumati siga pisut tõhusamalt.

Karjamajandus kui Lõõla oludes sobiv majandusharu hakkas edenema enne esimest maailmasõda, õige hoo sai see alates kahekümnendate aastate algusest, kui asuti süsteemikindlalt soetama tõukarja, kasvatama põlluheina ja kui Lõõlasse loodi esimene meierei piima ümbertöötamiseks. Siis loodi ka karja-kontrollühing, mille tegevus jatkus ka peale vaadeldava perioodi lõppu. Kontrollühingu tähtsust karjamajanduse edendamisel on raske üle hinnata, eriti oluline oli tema tegevus talupidajate teadmiste kujundamisel tõuaretusest, õigest söötmisest ja tootmiskultuurist.

Vanemad karjalaudad, mis olid ehitatud läinud sajandi lõpus ja selle sajandi alguses, olid väikesed, pimedad ja tihti talveti äärmiselt külmad ja umbsed. Suuremaid, ka kivist karjalautu hakati ehitama kahekümnendate aastate keskel, aga nende süsteem ja karjapidamise tehnoloogia jäid muutmatuks peaaegu perioodi lüpuni. Ainult ühes talus (Otti) ehitati 1938. aastal puhaslaut koos tööde mehhaniseerimisega kaasaegsel tasemel, kolmes või neljas talus juurutati lehmade automaatjootmist.

Sigade söötmine toimus käsitsi, kusjuures sööta (kartulaid) keedeti rehetoas, mis muutis sigade kasvatamise küllaltki töömahukaks. Söödakööke ei ehitatud, nende ja ka puhaslautade otstarbekuse üle toimus küllaltki intensiivne diskussioon.

Lihtsam ja mõneti isegi rentaablim oli lambakasvatus, neid peeti küllaltki arvukalt ja peamiselt villa saamiseks.

Peale ülalnimetatud loomade peeti veel kanu ja mõnes talus hanesid või parte, linnukasvatust tuleb siiski pidada kolmandajärguliseks tuluallikaks. Suuremat osa mängis aga hobusekasvatus, hobuseid kasvatati nii oma tööhobuste uuendamiseks ja täiendamiseks kui ka müügiks.

Veisekasvatus.

Veisekasvatus Lõõlas nagu kõikjal Eestis oli suunatud piima tootmisele. Vähemalt kahel viimasel aastakümnendil neljast selle sajandi esimesest kõmnendist moodustas piima eest saadav rahaline sissetulek kõige suurema osa mitte ainult talupidajate, vaid ka paljude saunikute ja käsitööliste sissetulekutest. Ranged nõuded, mida esitati eksportvõile, sundisid talupidajaid vajaduse ette oluliselt tõsta toodetava piima kvaliteeti ja parandada tootmiskultuuri. Olemasolevate ja ka uute ehitatavate sõnnikulautade kasutamisel nõudis nii piima jahutamine ja selle puhtuse hoidmine suuri jõupingutusi.

Piimakarja heinatagavara oli tavaliselt paigutatud lauda lakka, kust see läbi laeava lauta visati ja sõimedesse anti. Söödajuurvili ja kartulad kanti korviga, vesi ämbritega loomadele ette, juurvili ja jõusööt (jahu) pandi loomadele söömiseks sõime, seetõttu kulusid sõimede põhjad tihti läbi (lehm lakkus või näris viimaste lõppemisel põhja). Kontrollassistent, kes töötas talus umbes üks kord kuus, kirjutas küll söödaratsioonid ette, aga tavaliselt neid järgiti ainult ligikaudselt ja suuremalt osalt perenaise suva järele.

Söödasõimed olid peamiselt kahele lehmale, nende konstruktsioon võimaldas sõnnikukihi suurenemisel neid tõsta ja ka teise kohta ümber paigutada. Kui oli automaatjootmine, ühendati joogikauss seinatorustikuga kummivooliku abil. Et loomade asemed püsiksid tasastena ja horisontaalsetena, tuli neid „ajada“. See tähendas seda, et looma taguotsa alla kogunev sõnnik tõsteti hargiga sõime ja looma esijalgade alla ja kaeti seejärel allapanumaterjaliga.

Allapanumaterjalina kasutati peamiselt rukkipõhku, hilisemal ajal ka turvast. Viimast toodeti käsitsi riigilt renditud turbaväljadel Põlendrabas ja purustati peale kojuvedamist mootori või lokomobiili jõul käitatava turbapurustiga ehk „hundiga“. Segamaterjali kasutamisel allapanuks oli hiljem, sõnnikuvedamisel seda kergem kätte saada ja koormasse tõsta.

Lehmalüps toimus eranditult käsitsi, lüpstud piim kurnati juba laudas läbi flanellfiltrite suurtesse, kolmekümneliitristesse piimakannudesse, millega piim meiereisse viidi. Suvel lüpsti lehmi peamiselt väljas, piima jahutati külmas kaevuvees. Jää varumine ja selle suvel piima jahutamiseks kasutamine levines alles perioodi lõpuaastatel, see oli seotud hoiuruumide (keldri) väljaehitamisega või kohandamisega.

Meiereis võeti piima vastu töötlemiseks suvel iga päev, talvel ülepäeviti. Piim veeti meiereisse hobuveokitega, tavaliselt toimus see naabertalude vahel koopereerimise korras. See tähendab, et piima viisid kaks või enam talu kordamööda. Nii hoiti kokku inim- ja hobutööjõudu.

Lõõla taludes peeti peamiselt must-valgeid Hollandi-Friisi tõugu lehmi, mitmetes taludes ka eesti maatõugu loomi. Mitmes talus peeti ka vastavatõulisi sugupulle. Puht-tõukarja suutsid mõned talud luua alles kolmekümnendate aastate lõpuks, sest tõulavad ei suutnud kõiki soovijaid tõuvasikatega varustada.

Seakasvatus.

Sajandivahetuse paiku kasvatati sigu vähe, ka talude elanikud ei saanud liha kuigi palju enda tarviduseks kasutada. Seda tingis eelkõige söötada nappus, sest teraviljasaagid olid väikesed ja kartulaid olid talumehed harjunud mõisate viinavabrikutesse viima. Siingi toimus tunduv elavnemine esimese aastakümne lõpul, hilisemal ajal andis seakasvatus tähelepandava osa talude kaubatoodangust, soolapekk aga hakkas domineerima talude söögisedelis, tõrjudes kolmekümnendate aastate alguseks soolasilgu kõrvale.

Mitmel korral perioodi jooksul muutus sealiha tootmise suund: vastavalt konjunktuurile toodeti valdavalt kas peekonit või rasvasigu.

Hobusekasvatus.

Hobusekasvatust Lõõlas võib küll teisejärguliseks majandusharuks pidada, sellegipoolest saadi Lõõla taludes tähelepanuväärset sissetulekut hobuste müügist. Sellele aitas kaasa Paide laatade kuulsus hobuselaatadena. Oluline oli ka asjaolu, et hobuseid vajasid talud ise, sest hobune oli kuni perioodi lõpuni küla majapidamistes peamiseks jõuallikaks, eriti põlluharimise ja koristustöödel.

Hobuste tähtsusest ja nende osast Lõõla majanduses on kirjutatud käesoleva uurimuse sama jao A osa lehtedel 41 ja 42.

Linnukasvatus.

Pidevat ja alalist, kuigi mitte suurt tähtsust võrreldes teiste loomapidamisharudega omas kanakasvatus. Kümmekonda kana pidas iga tlu, selleks polnud vaja ehitada spetsiaalseid kanalaid. Kanu peeti karjalautades, kus õhutemperatuur püsis aastaringselt üle nulli.

Tavaliselt oli lauda ühte nurka seatud õrs, kus kanad öösiti magasid, mõnikord ka spetsiaalsed pesakastid lehmasõimede kohale, et vältida pesade kadumajäämist. Südatalvel tavaliselt kanad toodangut ei annud, munemine algas varakevadel, kui kanad mõnikord ilusatel päevasüdamikel said laudast välja päikesepaistest sulatatud lumevabale õuele minna ja kui päeva pikkus neil võimaldas ka laudas pikemalt õrrelt all tegutseda. Esimene kevadine munatoodang kasutati tavaliselt lihavõttepühadeks (“munapühad”), kui igas peres hulgaliselt mune värviti. Samuti läks osa esimestest munadest uute pesakondade väljahaudumiseks. Tavaliselt kasvasid pesakonnad üles sealsamas karjalaudas, kui pesakond hilisem, siis õuel. Tihti langesid kanapojad vareste ja kullide saagiks. Nn. “võõrasemasid” kasutati mõnikord perioodi lõpupoole, sedagi üksikutes taludes.

Oli tavaks, et kanamunade realiseerimisest saadav tulu läks perenaise käsutusse, nemad ka peamiselt kanadega ja munade realiseerimisega tegelesid. Kui sajandi alguskümnenditel müüdi kanamune kas linna (Paide, Tallinn) turul, siis hiljem polnud see tegevus enam õigustatud sest munade kokkuost oli hästi organiseeritud ja päevade kaupa polnud kellelgi mõtet ega aega turul istuda. Riikliku “Munaekspordi” teenistuses olid spetsiaalsed kokkuostjad, kes munad iga nädala või paari tagant talust kohemakstava raha eest ära viisid. Lõõlas tegi seda Türil elunev Hans Kreedemann, kes perioodi viimase kümnekonna aasta jooksul sealkandis hobuse ja vankriga ringi sõitis ja mune kokku ostis. Külarahva hulgas hüüti teda lihtsalt “Muna Antsuks”.

Kuna Lõõla asus soode ja rabade keskel, siis polnud siin tavaliselt (vähemalt kuni suurte magistraalkraavide kaevamiseni) veest ja liigveest puudus. See asjaolu ajendas mõningaid talupidajaid ka veelinde pidama. Peeti hanesid ja parte, kellelt sai peale liha ka sulgi, mida tollal väärtuslikuks ja vajalikuks tooteks peeti. Kuid need linnud olid äärmiselt tülikad pidada, reostasid ümbrust ja kahjustasid viljapõlde, seetõttu oli nende pidamine üpris juhuslikku laadi ja tähelepanväärset kohta loomapidamises nad Lõõlas ei saavutanud.

Kalkuneid Lõõlas ei peetud.

Muude loomade pidamisest.

Periooditi on Lõõlas küülikuid peetud, kuid seda rohkem laste huvi rahuldamiseks, tõsise tuluallikana pole need loomad kunagi Lõõlas arvesse tulnud. Pealegi oli juhuseid, kus nad vabadusse pääsnutena hakkasid siginema ja põlde kahjustama, mistõttu neid tuli tulirelvaga jahtida ja hävitada.

Kitsi pole Lõõlas teadaoleval ajal kunagi peetud. Küll aga oli täielik eluõigus

lambakasvatusel.

Lambaid peeti kohati üssna hulgaliselt, kuni kümme ja enam pead igas talus. Nende loomade pidamise peamiseks ajendiks oli suhteliselt lihtne ja vähe tööd nõudev söötmine ja talurahva vajadus saada enda tarbeks villa. Mõnevõrra vähenes nende pidamine perioodi lõpuotsas.

19. sajandil ehitatud karjalaudad.

Seoses karjamajanduse hoogsa arenguga alates 20. sajandi algupoolel toimus ka karjalautada intensiivne uuendamine. Seetõttu on napilt andmeid tollal ehitatud lautadest. Kuni perioodi lõpuni (1940) olid säilinud ainult mõned päris sajandi lõpus ehitatud laudad. Olemasolevail andmeil olid need madalale mördita kivivundamentidele ehitatud ümarpalkidest, ristnurkadega, õlgedest poolkelpkatusega ehitised. Väiksed aknad olid ainult mõnedel lautadel. Tavaliselt olid nad üheainsa ruumiga, sigu ja lambaid peeti samas ruumis lehmadega, aedikutes. Sellise lauda prototüüp on toodud käesoleval lehel.

Sajandi lõpus ehitatud laudad olid juba pisut ruumikamad ja koosnesid mitmest ruumist. Konstruktsioonidelt olid nad samasugused kui pool sajandit varem ehitatud, ainult pisut kõrgema, lubimördil laotud vundamendiga.

20. sajandil ehitatud eraldiseisvad sõnnikulaudad.

Kogu neljakümneaastase perioodi võib lautade ehitamise seisukohalt jagada kahte enam-vähem võrdse pikkusega perioodiks: kuni 1920 aastani ja 1920. kuni 1940. aastani. Esimesel perioodil ehitati puidust, kivivundamendil, õlgkatusega lautu, mis seisid teistest hoonetest eraldi või millele oli juurde ehitatud väiksem põhuküün). Teisel perioodil blokeeriti mitmed varemehitatud laudad juurdeehitatavate viljaküünidega , ehitati küünidega blokeeritud karjalautu. Enamik teisel perioodil ehitatud lautu on kivist. . Sellistest tuleks nimetada Ivaski (1928, raudkivi), Allika (1931, tellis), Pae (1935, raudkivi), Murimäe (1936, raudkivi), Sauesoo (1937, tellis) ja Otti (1938, raudkivi) lautu.

Uuemates sõnnikulautades oli ehitamisel tähelepanu pööratud võimalusele sõita vankriga takistamatult sisse ja välja, muutmaks sõnnikuvedu hõlpsamaks. Teiseks – söödavarude paigutamisele vahetult lauda juurde (põhuküün, kelder) või lakka (ristik). Kolmandaks – ehitati sisse söödaköök. Lautade aknad võrreldes esimesel perioodil ehitatud lautadega on avaramad. Üheski vaadeldavatest ei olnud ette nähtud võimalust sõita söödakoormaga lakka.

Teiste hoonetega blokeeritud karjalaudad.

Karjamajanduse laienemine ja intensiivistamine seadis ka tootmishoonete ehitamisele ja paigutusele uusi nõudeid. Esmajoones puudutas see karjalautu, sest siin olid töömahukuse probleemid esmase tähtsusega. Sellepärast näeme siin lautade paigutuses hoonetekompleksi, aga ka lautade eneste ehituses ja tehnilises varustuses ilmseid muutusi, seda peamiselt alates 1920. aastate algusest. Esmaseks ja äraproovitud võtteks oli tootmishoonete paigutamine ühise katuse alla. Oli ju juba eelmisel sajandil saanud ainuvalitsevaks talliga blokeeritud rehielamu, mis oli kättesaadavaks eeskujuks ka karjalautade ehitamisel.

Karjalaudad blokeeriti valdavalt viljaküünidega, mõnikord kuulus kõik ühte blokki – kelder, kajaköök, sigala, veiselaut ja viljaküün. Eriti oluline oli viljaküüni ja lauda kokkukuulumine, sest see võimaldas loomi talitada katuse alt väljumata. Seetõttu ehitati mõnedes taludes uued viljaküünid juurdeehitusena juba olemasolevale karjalaudale. Uutes lautades ehitati sisse ka karjaköögid, kuigi laudad olid endiselt sõnnikulaudad. Kui talul puudus korralik kelder, leidis ka see sealsamas koha, sest söödajuurvilja ja kartula osatähtsus söödaratsioonis oli tugevasti tõusnud. Lauda juurde kuulus tavaliselt ka kaev, siis sai seda vastava ühendusvõlli abil laudast pumbata (kaev asus väljas). Automaatjootmist kasutati puhaslautades ja perioodi lõpus veel ka mõnes sõnnikulaudas (Allika, Andrese). Puhaslautu oli Lõõlas ainult kaks: Otti ehitatus puhaslaudana  ja Roometi , mis sai 1939. aastal sõnnikulaudast ümber ehitatud.

Karjakontrollühing.

Lõõla Karjakontrollühing loodi ja alustas tööd 1. juulil 1928. aastal. Neli aastat varem oli alustanud tegevust Väätsa karjakontrollühing, sinna kuulusid kuni oma ühingu loomiseni mõned Lõõla talud: Roometi ja Kuuramatsi. Lõõla Karjakontrollühingu liikmeteks olid ka mitmed Vissuvere talud, juba sel ajal oli faktiliselt vahe nende kahe küla vahel kadunud.

Ühingu esialgses nimekirjas seisis 24 talu: Allika, Kooli, Hindreku, Kuuramatsi A, Kuuramatsi B (See talu oli kahe peremehe isa ja poeg Tohvelmanni pidada), Otti, Miku, Jaani, Ojaotsa, Saueaugu, Väljataguse, Sootsa, Tuulisilla, Kummissaare, Pearna, Pao, Simuri, Andrese, Roometi, Tõnu, Mihkli; Vissuvere talud Mäeotsa ja Kalmu. Hiljem tulid juurde Ivaski, Murimäe, Hansu, Kullisoo, Vissuverest Lassi ja Vanakõrtsi. Kogu tegevusaja jooksul oli liikmete av siiski väga varieeruv.

Ühingu teenistuses olev kontrollassistent käis talus üks kord kuus. Siis teostas piima kaalumist lehmade kaupa ja rasvaprotsendi määramist, kaks korda kuus pidi talu ise tegema proovikaalumist. Selle põhjal arvutati lehma võirasvatoodang ja piimatoodang kuus kilogrammides. Assistent andis ka söödaratsioonide tabelid lähema kuu kohta. Ta pidas kaht raamatut: laudaraamat igas talus kontrolllüpside, söödakulutuse ja poegimiste kohta ja kokkuvõtete raamat kogu ühingu jaoks talude kaupa.

Alates kontrollühingu tegevuse algusest näitas karjade jõudlus pidevat kasvutendentsi, milles kontrollühing ise kaugeltki viimast osa ei mänginud. Assistentide tegevus distsiplineeris karjapidajaid, lisas vajalikke teadmisi ja propageeris tõuaretust. Näiteks oli Roometi talu väljalüps lehma kohta 1929. aastal 1931 kg, milles rasva 3,89%, 1946/47 aga ületas kaugelt 5000 kg.

Lüpsilehmade arv kontrollialustes taludes oli keskmiselt 6 kuni 8, algusaastatel kõikjal segakari ühe erandiga: Mikko talul olid sidemed Vändra ja Piiumetsa mõisatega, seetõttu oli seal juba 1920. aastal puhtatõuline Angleri kari. Üldiselt oli Lõõla taludes suund Friisi tõugu karjale, 1940. aastal oli Allikal selle karja II järgu tõulava, Roometil koguni I järgu tõulava. Friisi tõugu sugupullid olid Allikal ja Andresel, seda suunda pidasid veel Ojaotsa, Saueaugu. Angleri suunda pidasid Otti ja Pao, maakarjale orienteerusid Kuuramatsi, Pearna ja Jaani. Väljataguse talus oli isegi osa karjast Ayrshire tõugu.

Kontrollassistentide töötingimusi tuleb pidada äärmiselt rasketeks, seetõttu oli ka suur voolavus. Ajavahemikus 1928 kuni 194..[T.K.1] ..tus siin kümme kontrollassistenti: Tiisler, Letsar, Mihkelson, Vahter, [T.K.2] …per, Johans, Rungi, Vene, Septer ja Paluloog. Assistendid käisid perest peresse, igas üks ööpäev. Siin ööbiti, siin oldi toidul. Palk oli 40 krooni kuus pluss tasuta toit ja korter (“!”).

Koos assistendiga liikus talust tallu ka suur puust kast (mõõtmed ca 100x80x80 cm). Seda pidi transportima sihttalu ja selles kastis leidus kõik assistendi tegevuseks vajalik. Kõigepealt oli siin rasvaproovi aparaat (Gerber), puhtuseproovide tegemise vahendid, kemikaalid, pipetid butüromeetrid. Aparaati tuli käsitsi vändata. Siin oli margapuu ja arvelaud, valge kittel ja kontrollraamatud, samuti krjutusvahendid. Eks sinna mahtunud mõned assistendi isiklikud asjadki, mida käeotsas tülikas talust tallu kaasas kanda.

Assistendi puhkusekuu oli august, selle kuu toodang arvutati juulikuu põhjal. Eks assistente olnud mitmesuguseid, kannatlikumaid ja ägedamaid, seetõttu läbisaamine talude mitmenäolise elanikkonnaga mitmesugune. Üldiselt paistis kannatlikkuse piiriks olevat aasta või pisut enam, kui asuti kohta vahetama. Oli aga ka kannatlikke, kes pidasid vastu kauem, mõnel jätkus lusti veel pererahvast kibedamatel põllutöödel abistadagi. Assistant oli aga ka teatud mõttes külaintelligentsi hulka kuuluv, seetõttu oodati temalt ka seltskonnaelus kaasa löömist. Neil lootustel oli tegelikult vähe alust, sest assistant tuli mujalt, kuni ta kohalike oludega ja inimestega kohanes, oli tal isu rändamisest täis ja ta lahkus, otsides paremate töötingimustega kohta või loobus sellest ametist hoopis.

Edgar Oltjeri tööde põhjal  kirjutanud Leida Madrus


 [T.K.1]midagi kadunud

 [T.K.2]?????