Andrese talu lugu

Andrese talu lugu

Andrese talu vennad

Üheksateistkümnenda sajandi lõpukümnendid olid suurte muutuste ajaks Eestimaa külades, sealhulgas ka Lõõlas  ja Vissuveres. Muudatused tulenesid esmajoones  feodalismi likvideerimisest, konkreetselt talude päriseks ostmisest. Ühelt poolt aitas see kaasa maarahva materjaalse ja kultuurilise arengu kiirendamisele, teisest küljest põhjustas rahva edasist kihistumist ja antagonistlike  tendentside kujunemist.

Seoses viimatinimetatud asjaoluga  võtan vaatluse alla kolme Andrese talu perepoja isikud, nende tõekspidamised ja elusaatused.

Mingil määral võiks neid pidada oma sotsiaalsete kihtide  standardseteks esindajateks.

         JUHAN                sünd. 1870

         AUGUST             sünd. 1883

        ALEKSANDER       sünd. 1889

Aeg pöörab nii mõnedki mõisted ja tõekspidamised pea peale, see kehtib ka aegade jooksul kulgenud demograafiliste protsesside kohta. Kui tänapäeval Eestimaal räägitakse demograafilisest plahvatusest maailmas ja muretsetakse siinse madala iibe pärast, siis tegelikkuses vaeveldakse enamikus peredes ikka null-ühe ummikus. Peredesse muretsetakse üksainus lapsuke, mõnikord kaks, aruharva kolm. Tihti polegi peres lapsi.

Nii on see tänapäeval. Aga Andrese talu eelviimane perenaine Ann, sündinud Tuimann, sünnitas Lõõla teatud ja tuntud  jahimehele, salakütile ja mõisniku tunnustatud jäägrile, Andrese talu peremehele Mihkel Jaagu poeg Oltjerile viisteist last. Peale ülalnmetatud tiitlite oli Mihkel ka talitajaks olnud, mõistis lugeda, jahipidamisest juttu vesta ja harkadraga nii osavasti künda, et tulimuld peale ei tuleks. Aga oma nime ta

 kirjutada ei mõistnud ja oli veel elavate mäletamist mööda „pisike kössis vanamees“.

Mihkli seaduslikul naisel Annel polnud ühtki tiitlit, kui mitte arvestada, et ta oli oma vennatütre Amalie Margi üks kaheteistkümnest tädist. See tiitlite vaegus aga ei takistanud  hakkama saada eelpoolöeldud kangelasteoga, kuigi ta ei  pärinud ei kangelasema tiitlit ega üldsegi ei olnud tähelepanuväärne isiksus.

Meid hämmastavad kuivad, kuid vääramatud arhiiviandmed. Need kõnelevad, et viieteistkümnest lapsest kaheksa olid tüdrukud ja seitse olid poisslapsed. Ma ei tea, kuidas olnuks tüdrukutega, aga seitsme vennaga, kui nad oleksid kõik ellu jäänud, oleks nad vapustanud tervet Türi Kihelkonda. Eriti kui pidada silmas Türi kiriku kohta käivat legendi. Nimelt olevat kiriku ehitajad kiriku ära sõnanud ja see otsekohe maa alla pidavat vajuma, kui sinna ühekorraga seitse venda sisse astuvad. Tõendiks selle kohta pidavat olema  see, et kiriku põrand ümbritsevast maapinnast kaks jalga madalamal seisab.

See olla juhtunud siis, kui kuus venda korraga kirikusse sisse astunud....

Andrese talu perepojad sellist vapustust tekitada ei saanud, sest kolm neist surid enne aastaseks saamist, üks suri üheksa aastaselt. Täisealiseks elasid neist viieteistkümnest kolm poissi ja kolm tüdrukut.

ANDRESE VANA JUHAN

Juhan Oltjer, sünd. 1870 - surn. 1932

Vana Juhani sünnist on möödunud juba üle sajandi, selle aja jooksul on peetud palju jahte, mis olid tema meelisharrastuseks, on püstitatud palju maju, mille ehitamine oli tema igapäevase leiva teenimise vahend. Aga selle aja jooksul on palju ära suitsetatud ka tubakat ja joodud äraarvamata hulk viina, millede vastu Juhan polnud kaugeltki ükskõikne. Kuigi ta sel alal ei küündinud kaugeltki tänapäeva tipptasemeni.

Juhani eluasemeks oli Andrese talu rehetuba, kus aknataguses nurgas seisis tema halli baikatekiga kaetud voodi. Tema sotsiaalset seisundit kutsuti vabadikuks. Andrese talu peremehest Augustist oli ta niipalju vanem, et viimane enda sõnul polnud Juhanit „poisikena näinudki“. Kõigi tavade ja arusaamade järgi pidanuks nende osad vahetunud olema, sest Juhan oli vanemate vanim elusolev meesjärglane. Et temast siiski Andrese talu peremeest ei saanud, selle määrasid ette ära tema  eluhoiak, iseloom ja mentaliteet.

Millest küll tuleb, et nii lähedased nagu need kolm venda olid, kes olid kasvanud ühes ja samas miljöös, kes olid söönud ühes ja samas lauas, olid siiski niivõrd erineva mentaliteedi ja ellusuhtumisega?

Taluperemehe seisund oli üheksateistkümnenda sajandi lõpupoole igale küla noormehele ihaldatavaks sihiks. Selle saavutasid siiski ainult perede vanemad pojad, kes kehtiva tava järele talu pärisid. Teistele poegadele ja saunalastele jäigi see ainult unistuseks. Harva juhtus siiski, et vanim poeg ei soovinud peremeheks hakata ja loovutas selle positsiooni nooremale. Andrese Vana Juhani lugu oli üks sellistest.

Meelistegevusi on inimestel igasuguseid ja mitte iga kord ei  garanteeri need inimesele ülalpidamist. Õnnelik on see inimene, kel need siiski ühtivad. Juhan ei suutnud ega tahtnudki, aga oleks vale öelda, et ta sellepärast vähem õnnelik oleks olnud.

Juba noore mehena, ammu enne, kui talle langesid  talu majandamise kohustused, armastas terveid päevi jahil veeta, sõpradega aega surnuks lüüa ja viinagi visata. See kutsus esile ema terava hukkamõistu: “Jälle raiskasid ilusa tööpäeva ära, saanuks  sellega midagi teenidagi!“ Juhanil oli sellele vastus valmis: “Ega see päev ju enam uuesti elamist vaja!“

Küllap selline suhtumine töösse ja talu allakäik  selle tagajärjel tõukasid isa Mihkli harvaesinevale otsusele - kuulutada vanim poeg kohapidamiseks kõlbmatuks ja anda talu vanuselt järgmisele pojale Augustile.

Juhan ise suhtus sellesse otsusesse stoilise rahuga. Juba enne otsuse lõplikku väljakuulutamist  ütles ta ise vend Augustile: “ Mul see kohapidamine ei lähe kuidagi, proovi õige sina ise!“

Hiljem, kui juba tema õlult oli võetud talupidamise koorem, süvenes tal selline arusaam elust ja tööst veelgi. Kui noorim vendadest Aleksander, haritud mees ja aateline maailmaparandaja soovitas tal astuda Sotsiaaldemokraatlikku parteisse, võidelda töörahva õiguste eest ja nõuda 8 tunnist tööpäeva, kutsus see esile Juhani põlgliku reageeringu: Iga päev 8 tundi!!!! Mina, kurat, kui ei taha, siis ei tööta üldsegi!

Juhan ei püüdnud kunagi oma ebaõnnestumisi kehtiva korra või teiste inimeste kaela veeretada. Ka söönuks sai ta iseenese töövaevast ja riided olid tal seljas, mis kaugeltki polnud viletsaimad. Küllap oli ta niimoodi õnnelikki, et sai tegelda oma meelisharrastusega, ei olnud kellestki sõltuv ega kellelegi midagi võlgu.

Kuigi Juhanit ei peetud eriti kõrge kvalifikatsiooniga ehitusmeheks, suhtus ta töösse loominguliselt ja mõttega. Üheks tema kõmu tekitanud uuenduseks oli savist ja saepurust koosnev krohvisegu, mida ta edukalt kasutas. Selline krohv parandas järsult senist halba soojapidavust ja jäi seintele ligemale kümneks aastaks. Alles palju hiljem selgus, et tal olid ka omad vead, nimelt ei lasknud selline krohv kleepida tapeeti ja saepurus meeldis elada kirpudel...

Talu lapsed kutsusid Juhanit vanaonuks ja kuigi ta erilise lapsesõbralikkusega silma ei paistnud, oskas ta lastega alati leida ühise keele.

Eriti suur naljamees ta polnud, aga ühte lugu räägiti külas küll.

Oli Juhan just hakanud talu peremeheks ja oli ikka veel poissmees. Sellega sattus ta kohe küla tüdrukute huviorbiiti. Viimased  otsustasid talle sünnipäevahommikul väikese üleslaulmise korraldada. Nii hakkaski südaööl talu akende alt kostma helisevaid lauluhääli ehatähest ja selle vilkumisest.

Laul oleks pidanud kõigil meestel südamed üles sulatama, siiski mitte Juhani oma. Tema hiilis tasakesi rehe alla, kus tal kaks jahikoera klähvisid ja lasi need lahti... Mis seepeale just juhtus, pole täpselt teada, aga järgmisel hommikul oli õues undrukutükke, pastlaid ja pearätte maas vedelenud... Juhani saatusele see  muidugi ei jätnud mõju avaldamata - ta surigi poissmehena...

Paljusid asju külas pidi tol ajal salaja aetama - põtru küttima ja ka puskarit ajama. Salaja olid need asjad seaduse ees, külaelanikele see saladus polnud muidugi. Mõlemad need  tegevused olid Juhani meelisharrastusteks. Tihti ei saanudki öelda, kumb töö parajasti käsil oli, need kaks tegevust olid nii läbi põimunud.

Juhani elutee lõppes 1932. aastal, kui ta oli 62 aastane. Ta suri Paide haiglas söögitoru vähki.

ANDRESE KUSTAS

August Oltjer sünd.1883 -  surn.1973

Tema varasemast noorusest on teada, et ta kolm talve Juhan Mikseri koolmeistriks olemise ajal Lõõla külakoolis õppis, kus tal oli vallatu ja üleannetu poisi maine. Mitmel korral oli ta ka tunda saanud  vana Mikseri kaardinäitamise vemmalt. Sama osav oli ta aga ka kaardikepi eest jalga laskma, mistõttu mitmed hoobid hoopis valede laste  kaela sattusid. Siiski näis, et vajaka jäi tal just usulisest veendumusest, kuigi õpetaja Mikser seda lastele sisendada püüdis.

Kuna kodus oli peremeheks just saanud vanem vend Juhan ja kaks õde elasid ka ikka veel kodus, siis otsustati Kustas saata sulaseks tolleaja edumeelseima peremehe Kuuramatsi Juhani tallu. Oma talus sulaseks olemine polnud nagu väärikusega kooskõlas. Noorem vend Aleksander oli veel koolis õppimas ja raha oli vaja. Kuuramatsil oli omal üks sulane juba olemas, sellele vaatamata võeti Kustas sinna hea meelega tööle.

Hiljem sidus vastastikune usaldus ja sõprus mehi kuni surmani. Seekordse sulasekarjääri lõpetas aga Kustase kutsumine sõjaväkke. See oli 1906. aastal ja langes kokku suurte vapustustega maailmas. Kogu tema teenistus möödus „Pohlamaal“ Lublini linnas. Tal oli asjaliku soldati maine ja ta mõistis nii mõndagi asja korda saata. Parandas näiteks ära suitseva õlilambi ja väeosa kella. Tema tehnikamehe maine neutraliseeris täielikult hüüdnime tshuhnaa, millega ülemused ja kaasteenijad teda kutsusid... See tehnikamehe maine vabastas ta varsti riviõppustest ja ta viidi üle leivatehasesse. Maailma nägemine andis talle teadmise, et oma Eestimaa pole elamiseks kaugeltki kõige halvem paik ja selle teadmisega ta kodukülla tagasi saabuski. Tema kullas välja võetud sulasepalk oli alles ja nüüd asus ta koos naabripoisiga tööle Türi vabrikusse.

Samal ajal olid kodutalus asjad allamäge läinud: isa oli vanaks jäänud ja Juhanist polnud talu pidamisega asja. Selle peamiseks põhjuseks oli viinalembus. Nüüd võetigi vastu otsus - talu anda Augustile! Loodeti et August majapidamise jalule aitab. Ega see kerge olnud, kohati tundus see kohe võimatugi olevat. Oli vaja põllutööriistu, hobuseid ja kariloomi. Ka Kustase teenitud kuldrahadest oli vähe, vaja oli rohkem raha. Peale raha vajas talu ka perenaist... Sest ilma naiseta polenud talul perspektiivi.

Kustas otsustas tegutseda. Kui Kustase esimesed kosjad Vahemetsas olid tagasi lükatud, läks ta kosja Laane Liisale ja seal võeti kosjad vastu. Liisa oli Kustasest kaks aastat vanem ja juba peaaegu vanatüdruk. Ka polnud Laane hiilgaval järjel talu.

Talu vajas hädasti rahasüsti ja appi tuli juhus. Nurga Mart soovitas  Kustasel osta teine hobune ja pakkus selle ostmiseks ka raha. Samuti soovitas ta sõita Kuivamäe laadale, kus Tallinna voorimehed  hobustega kauplesid. Laadale sõidetigi koos. Noored hobused olid liiga kallid. Mart hakkas kauplema ühte mära, kes lonkas tugevasti ühte jalga. Kustas ise seda valikut poleks teinud, aga Mart soovitas just selle hobuse osta. Mart seletas Kustasele, et see tuleneb linna kividest, see peaks paranema pehmel maal kõndides. Hobune oli veel noorepoolne ja võis hulga järglasi anda. Edasine elu näitas, et Mardil oli tuline õigus, Vana Moo, nagu teda kutsuti, oli tubli tööhobune, andis hulga järglasi ja põllutöödel unustas oma lonkamise sootuks.

Sellest ostust alates hakkas Andresel kõik ülesmäge minema.

Mõne aasta pärast algas Esimene Maailmasõda ja Kustas pidi minema sõtta. Siiski ei jäänud ta sinna kauaks, aasta pärast ilmus ta konvoisõduri saatel kodukülla, habetunud ja valge passi omanikuna. Ta oli tunnistatud „peast põrunuks“. Alguses ta pelgas  külarahvast, sõja lõppedes aga normaliseerus kõik imeväel ja August Oltjerist sai küla üks eesrindlikumaid ja aktiivsemaid peremehi.

Kahe ja kolmekümnendatel aastatel osales August Oltjer mitmetes Lõõla majanduslikes ettevõtmistes, oli magistraalkraavi kaevamisel üks kolmest volinikust, kuulus masinaühistu, karja kontrollühistu ja piimaühistu juhatustesse.

Ehitas ja pani tööle veski. Peale selle maha põlemist jõudis selle ka uuesti taastada. Eks see kõik aitas kaasa, et peale Teist Ilmasõda tunnistati ta majapidamine kulaklikuks ja Kustas ise pidi Lõõlast lahkuma. Niiviisi pääses ta küüditamisest, elas Tallinnas ja suri 89 aastasena. Maetud Rahumäele.

ANDRESE SASS

Aleksander Oltjer sünd. 1889 - surn. 1938

Aleksander või lihtsalt Alex, nagu teda kodused kutsusid, sai ainukesena oma vendadest üle ülikooli ulatuva hariduse. Tema ilmavaate, elukülgi ja traagilise saatuse kujundas sajandi alguses revolutsioonide tõusulaine, mis vastupandamatu jõuga, vastuvõtliku vaimuga, noorusvaimustusega laetud noorukit kaasa kiskus. Revolutsiooniideede mõjul kujunenud arusaamad kehtiva korra küündimatusest inimese vaimse ja materiaalse elu korraldamisel, vägivallaga loodud ühiskonnakorra eelised ja veel täpsemalt formuleermata usk paremasse tulevikku kujundasid tema ilmavaate.

Viieteistkümneaastase noorukina, elanud üle esimese vene revolutsiooni, sellega seotud lootused ja pettumused, süvenes trots kehtiva korra vastu, avaldudes kompromissitutes vaidlustes  vendadega ja usalduslikes vestlustes aatekaaslastega. Kujunes püsimatus, kannatamatu ootusärevus millegi ilusa ja õiglase järele, vastumeelsus töö kui hallparunite ja kapitalistide heaks tehtava andami suhtes. Tekkis vendade eitav suhtumine Alexi elulaadi, rünnakud tema elulaadile, rünnakud tema tõekspidamistele.Nende vastu tuli tal sõdida kahel rindel.

Vanem vend Juhan, kes pooldas täielikku isikuvabadust ja boheemlust, ründas tema plaane vasakult, taluperemehest vend August jälle paremalt. Töörügamisega harjunud külarahvas aga taunis tema püsimatust ja vaimsete küsimustega tegelemist, nimetades seda laiskuseks.

Oma vend Augustiga polnud Alexil häid suhteid, arvatavasti ei vahetanud nad elus ka ühtegi kirja. Kirjavahetust pidas Alex aga oma õdedega. Õe Alma aidast leidsime ka mõned tema saadetud kirjad Venemaalt. Kõik materjalid, õpikud ja vihikud, mis olid tal vanematekodu pööningul, hävitati võimu poolt peale seda, kui kulakuks tehtud vend pidi talu maha jätma ja linna minema. Aegajalt käis Alex ise linnaelu juurest ka kodukülas. Augusti jutu järgi tulnud ta ükskord jälle Andresele, kui kõht tühjaks läinud. Hommikul läinud ta teistega koos heinale, aga seal pidanud vastu ainult poole lõunani, siis lasnud reha käest lahti ja läinud jälle linna tagasi. Kustasega  erinesid nende poliitilised vaated nagu öö ja päev ning selle pinnal neil ka põhiliselt arusaamatused tekkisid. Kerenski valitsuse ajal sai Aleksander miilitsaks. Eest Vabariigi alguses teenis ta EV armees. Seal hakkas ta aga ühe sõbraga tegema kommunistlikku propagandat ja ta pandi Alliku vangilaagrisse, kus pidi ootama kohut. Sealt aga õnnestus tal põgeneda ja 1919 aastal enne kohtu toimumist läks ta üle piiri Venemaale.

Tema saatusest polnud kaua aega midagi teada, kõik järelpärimised  tema kohta jäid vastuseta või vastati, et meie arhiivides pole materjale. Vend Kustas ütles peale nõukogude võimu tulekut, et no kui Alex veel elus on, siis nüüd ta ilmub koju. Aga teda ei tulnud....

Siiani on see materjal Leida Madruse poolt lühendatuna kirja pandud Edgar Oltjeri  uurimustöö 8. osast. Selle uurimuse tegemise ajal polnud Aleksandri saatusest midagi rohkemat teada.

Edasi kirjutan juba mina, Leida Madrus, oma vanaonu saatusest.

Kui Eesti Vabariik tuli ja arhiivid vabaks lasti, saime ka infot juurde. Parteiarhiivist saime onu Aleksandri toimiku, parteiarvestuskaardi, kust oli näha, millistes allorganisatsioonides ta oli arvel olnud. Sealt saime teada, et 1918. aastast oli ta Venemaa Kommunistliku Bolshevike Partei liige. 1919. aastal läks illegaalselt üle piiri Venemaale. 1921-1924 õppis Leningradi Ülikooli Töölisfakulteedis. Kuni 1928. aastani elas Pihkvas, 1928-1930 elas Krasnyi Strugi külas Leningradi oblastis. 1930-1933 töötas Leningradis Külvaja kirjastuses. 1933. aastal suunati ta Kranodari kraisse Estonka (kutsuti ka Lahekülaks) külla mittetäieliku eestikeelse kooli direktoriks. Tema abikaasa töötas samas lasteaia juhatajana.

Venemaa arhiivid  vaikisid ikka veel.

 Siis moodustati meil Eestis Liidueestlaste Selts

ja sealtkaudu saime kokku inimestega, kes teda kunagi võisid tunda. Parteiarvestuskaardilt oli näha, et 1938 aastal tema elu lõppes ilmselt, ta visati parteist välja ja võis aru saada, mis see tähendas. Tema viimase kirjaga koju oma õele saabus pilt, millel ta on oma naise Alidega. Minu ema Ella Suurmets (Augusti tütar) ei saanud lahti mõttest, et äkki neil siiski olid lapsed. Ja kui olid, siis need ei oska meid kuidagi otsida siit Eestist.

Kohtusime kümnete inimestega, kes teda tundsid omal ajal, aga keegi ei teadnud midagi perekonnast. Kuni viimaks Türilt leidime  proua Raua, kes oli onu Aleksandri töötamise ajal Kuibõshevi krais 8-klassilise kooli direktorina töötanud samas koolis noore neiuna ja mäletas, et neil peres oli kaks tütart-Varja ja Kiire!!! Ja et kool suleti ning perekond läks elama Krimmi. Edasi otsisime juba tüdrukuid Krimmist. No kuidas sa otsid nõela heinakuhjast... Tegime kirju arhiividesse ja Krimmieestlaste seltsi. Sealsed inimesed kaasati otsimisse, nende ajaloo sektsiooni esimees hr. Salman võttis asja kohe isiklikult, sest nad ei suutnud uskuda, et keegi ei tea neist midagi. Saatsime trükitud lendlehed Ukrainasse, mida jagati eestlaste kokkutulekul Krimmis. Ja ei midagi... Arhiividele ei lastud ikka kedagi ligi, ka hr. Salmanile vastati eitavalt. Inimesed kartsid isegi rääkida, selline ebakindlus valitses veel iseseisvuse alguses Ukrainas.

Siis hakati välja andma raamatut Represseerimised Krimmis. Läbimurre tuli siis, kui selle koostaja, uurimisinstituudi vanem teaduslik töötaja, pöördus arhiivi poole ja talle leiti tüte avaldus isa rehabiliteerimiseks. Seal oli juba tütre abielunimi. Edasi läks päev ja tüdrukud olid leitud!!!! See oli suur shokk meile ja veel suurem shokk muidugi neile „tüdrukutele“, kes  selleks ajaks olid juba üle 70 aasta vanad. Me panime siin sugulastega rahad kokku ja tõime nad Eestisse, et saaksime kõik rääkida ja tuttavaks saada. See otsimine on ennast kuhjaga ära tasunud, sest mina näiteks olen leidnud endale Varja tütrest Tatjanast hingesugulase. Oleme perekonnaga pidevas suhtluses. Üks neist õdedest on tänaseks läinud manalateele, aga tema pojal on vahepeal sündinud lapselaps. Meil on üldse kokkuhoidev perekond ja oleme kõik õnnelikud, et senine puuduv lüli on nüüd olemas.

Kirjutanud Leida Madrus, kasutatud Edgar Oltjeri uurimistöö materjale

Lisatud pildil on mälestusammas represseeritud eestlastele Krimmis Kadarka külas, millelt näha ka meie vanaonu Aleksander Oltjeri nimi

pilt