Vanemates 1564.a. ürikutes on küla kirjas kui Lähela. Küla olemasolust juba enne 1500 aastat annavad teavet väljakaevamised endistel Mihkli ja Pardimäe maadel asuvatel kivikalmetel.

Nagu teada kuulusid Lõõla, Vissuvere ja Nehatu külad kuni 20.saj. alguseni eri mõisate ja valdade alla. Alles 1913.a. kuulub Lõõla Väätsa valla koosseisu. Pärimuse järgi oli Väätsa parun oma külad kaardilauas maha mänginud: Lõõla Laupa ja osa Vissuverest Kirna parunile. Nehatu küla oli jäänud maha mängimata ja kuuulus Väätsa mõisale. Asjaajamine oli keerukas ja tülikas. Lõõla rahval tuli käia Säreveres ja Laupal, Vissuvere omadel aga Kirnas.

Olukord hakkas paranema 19. saj. lõpul  koos talude päriseks ostmisega.

Kuigi külad asusid soode ja rabade keskel, hakati kooliharidust andma juba 1826. a.- see on 10 aastat pärast esimest koolide kohta ilmunud seadust. Esimene kool asus Sillaotsas. 1828. -1895.oli koolil ulualuseks palvemaja. Vissuveres hakati kooliharidust andma märksa hiljem 1859.a. Ka seal on kool asunud erinevates kohtades kuni 1881.a., kui ehitati Vissuveresse uus koolihoone. See oli tolleaegsest Lõõla koolimajast tunduvalt ajakohasem. Seoses kooliolude paranemisega Vissuveres, paranesid need ka Lõõlas, kui ehitati uus koolihoone (hilisem rahvamaja). 1918.a. töötas Vissuvere kool  iseseisva koolina, mil liideti Lõõla kooliga Lõõla-Vissuvere Algkooliks. Koolimajana aga kasutati Vissuvere maja 1929.a. Vissuvere majast lahkumise järel sai osa klasse endale peavarju Pearna uude häärberisse.

Kolmes külas oli lapsi palju ja koolihoone ei mahutanud kõiki lapsi ära. Õpetamine toimus kolmes majas: koolimaja, Pearna ja Kalmu maja. Hakati mõtlema uue koolihoone ehitamisele. Ametlikul tasandil tõstatati Lõõla uue koolimaja küsimus vallavolikogus 1934.a. Vallal puudus aga raha, oli ju ostetud mõisahoone Väätsal kooli tarbeks ja 1930.a. asuti ehitama uut koolihoonet Piiumetsa, mis valmis juba 1931.a.

Olukord muutus aga 1935.a., kui vallavanemaks sai lõõlalane Eduard Mikser ja 1936.a. tuli koolijuhatajaks Eduard Praks. Peale paljusid nõupidamisi kohapeal ja otsustamisi vallavolikogus, küpses uue koolimaja ehitamise otsus lõplikult 1940.a. varakevadel. Arutati läbi mitu projekti ja jäädi peatuma ins. Johansoni poolt koostatud projektile. 1940.a. lõpuks oli uus maja juba katuse all. Avamine peeti alles 1943.a. jaanuaris. Kool töötas kuueklassilisena 1953.a., edasi neljaklassilisena, kuna 1949.a. küüditamise tulemusena laste arv külas oli vähenenud. 1.sept. 1972. Lõõla Algkool hoopis suleti. 1993.a. sügisel avati taas Lõõlas kool kolmekassilisena. Kool  tegutses 2002.a. Vahepealsel ajal asusid hoones kolhoosi osakonna kontor ja sidejaoskond.                     

1900.a. tuli Vissuveresse õpetajaks Hans Kornit ja 1912.a. sai Lõõlas koolijuhatajaks David Köst. Nende  meeste ettevõtmisel võttis hoogu seltskonnategevus. Ka kohapealt leidus selliseid inimesi, kelle vaimne või majanduslik tegevus on jätnud püsiva jälje kodukandi arengu loosse. Üks selline mees oli Johannes Tohvelmann. Kes koos David Kösti ja Johannes Seeveliga asutasid Lõõlas 1913.a. raamatukogu seltsi. Joh. Tohvelmann oli ka küla fotograaf, kelle poolt jäädvustatud pilte küla sündmustest leidub veel paljudes peredes. Tema ainulaadne fotokogu asub Järvamaa Muuseumis. Hakkasid tegutsema näitering, laulukoorid ja orkester. 1921.a. loodi seltsi juurde spordiosakond. Võeti osa laulupidudest, käidi spordivõistlustel. 2.sept. 1928.a. asutati Lõõla Perenaiste Selts, hilisem Maanaiste Selts, kelle lipp on hoiul Järvamaa  Muuseumis. Selts korraldas õppepäevi, kursusi, pidusid. 1937.a. valmis tuletõrjeühingul talgute korras pritsikuur-tantsutare. Selle hoone valmimisega  saadi suuremad võimalused  ürituste korraldamiseks ka talvel. Suvel viidi üritusi läbi põhiliselt  suuremates taluküünides või Kääri kaasikus. Lõõla  mehed-naised võtsid aktiivselt osa ka Kaitseliidu tegemistest.

Peale talude päriseks ostmist hakkas tasapisi arenema karjakasvatus ja põlluharimine. Käidi õppimas Wodja Põllutöökoolis. Juba 1913.a. osteti esimene aurujõul töötav viljapeksumasin. 1936. asutati Lõõla Viljapeksu Ühing. Töid tehti ühiselt talgute korras. Mõeldi maade kuivendamisele. Ühisel jõul kaevati kraav käsitsi Tuulisilla järvest Lintsi jõkke. Seda kraavi tuntakse Lõõla peakraavi nime all.

1925.a .kevadel loodi Lõõla-Vissuvere Piimaühing ning juba 1926.a. valmis meiereihoone Lõõla-Vissuvere küla piirile Ülessaare mäele (hiljem Meierei mägi). See oli suur samm edasi. Ei olnud vaja otsida turgu, vaid talumeestele maksti raha kohapeal kokkutoodud piima eest. Lõõla meiereis tehtud või kuulus pidevalt kõrgemasse sorti.

Külapilti ilmestasid tuulikud, jahu- ja saeveski, kauplus (korraga on neid isegi kolm külarahva teenistuses olnud).

Teine Maailmasõda toob külasse hävingu, kaose: 2.aug. 1941.a. Läti hävituspataljoni poolt põletatakse 8 talu hooned, meierei, jahu- ja saeveski, 2 tuulikut, pritsikuur-tantsutare. Ka uus koolihoone süüdatakse, aga ehitusest alles märjad kiviseinad ei võta tuld ja koolijuhataja Praks suudab tule kustutada. Ühiste jõududega taluhooned taastatakse. Ka meiereihoone pannakse vanale vundamendile püsti, kuid tal ei ole endist uhkust.

Vaatamata sõjale saab Lõõla endale 1943.a. elektrivalguse. Ehituste eestvedajaks oli Otti talu peremees Heinrich Mark ja Johannes Tohvelmann Kuuramatsilt. Ottil oli valmis saanud uus puhas laut ja hädasti oli vaja masinlüpsi jaoks elektrit. Samuti vajas voolu uus viljapeksumasin.

1944.a. - sõda oli lõppenud. Talude areng peatus. Algasid  repressioonid põliselanike kallal, milles kaotusi oli rohkem kui sõja ajal. Taludes ei jätkunud töökäsi, kehtestati suured normikohustused, mis tuli täita vastuvaidlemata. Kuigi taludele anti välja talude põlise pidamise aktid, leiti peagi, et kolhoositee on ainuõige, nagu seda propageeriti loosungitega.

1945.a. sai Lõõla koos ümberkaudsete küladega külanõukogu, mille eksisteerimisaeg lõppes juba 1950.a., mil külanõukogu ühendati Väätsaga. Majapidamisi oli algaastal 138 ja elanikke külades 559.

26.aprillil 1948.a. moodustati "Esimese Mai" kolhoos 34 asutajaliikmega. (esimees Arnold Parker). Kolhoosi kontor asus paar kuud rahvamajas, hiljem Pearnal . Kui valmis kaks 4 korteriga elamut meierei vastas, siis kolis kontor ühte korterisse.

9.aprillil 1949.a. loodi Vissuveres kolhoos "Töötav Talupoeg". Sama aasta küüditamine tegi külad inimestest tühjaks. Tuli mõelda kolhooside liitmisele. See sai teoks 5.aug. 1950.a. Kolhoosi nimeks jäi "Esimene Mai". Kui enamik väikemajandeid jäi virelema, siis siinne kolhoos tegi edusamme endiste talude jõukuse arvel. Põllud andsid korralikku saaki ja ega piimatoodangi kehv olnud.

Külas oli alles rahvamaja, raamatukogu, lauldi naisansamblis, mängiti keelpilli orkestris, tegutseti käsitööringis, rahvast hariti poliitringis. Töötas meierei, Ivaskil oli postkontor ja telefoni keskjaam, Rometil avati lasteaed, Andresel - velsker-ämmaemanda punkt. Töötas kauplus. Kooliharidust anti  kohapeal. Lasteaed suleti üsna varsti, laste vähesuse tõttu.

1955.a. 19. aprillil kinnitati kolhoosi keskuse projekt. Kuuekümnendatel ehitati kuivati kaalumajaga, töökoda masinate pesemise estakaadiga, Simuri laut, Rätsepa laut, kaks 4 korteriga elamut koos sauna ja kuuriga. Algust tehti maaparandusega Madissaares.

25.veebr. 1969.a. ühineti "9. Mai " kolhoosiga (ühinemisel oli liikmeid koos pereliikmetega 212). Ajavahemikul 1970-1988 ehitati Lõõla keskusesse uhked linnatüüpi korruselamud. Toodi sisse uut tööjõudu. Maaparandustööde käigus sai majand suured avarad põllud. Tühjaks jäänud taluhoonetest jäid järele vaid kivihunnikud. Ehitati uhked farmid Saueaugule ja Lõõlasse. Valmis kaasaegne töökoda koos naftabaasiga. Uue hoone sai ka osakonna kontor. Hakati ehitama uut ja uhket söökla-restorani, mis jäi aga avamata. Hoone alumisel korrusel töötas kauplus selle sulgemiseni.

Pikkamööda likvideeriti külast velskripunkt, raamatukogu, rahvamaja (1972.a.). Suleti kool. Vabariigi alguseks oli vaid postipunkt ja kauplus.

Uute võimsate traktorite ja põllutöömasinate ilmumisega on vähenenud elanike arv. Uhked elamud on jäänud tühjaks ja ilutsevad tondilossidena. Külla on jäänud elanikke 100 ringis, kui  "9. Mai" kolhoosi hiilgeajal oli arvuks peaaegu 350. Kaardilt on kadunud Nehatu küla, soosaartel ei elata enam, pole hooneidki. 2008.a.suleti kauplus.

Õitsvast Lõõla külast on saanud Väätsa valla ääremaa. Lõõlasse sõites püüab pilku uus kaasaegne Väätsa Agrole kuuluv Lõõla suurfarm ja renoveeritud  Lõõla koolihoone, mis avati pidulikult 11.juulil 2010.a. Kaitseliidu Järva maleva Õppekeskusena .

Tänu Kaitseliidule sai Lõõla lõpuks 2010.a. mustkattega korraliku ühendustee Väätsaga.

Kui võõras satub Lõõlasse, mida siit leiab: Väätsa-Lõõla tee ääres  näitab viit suuna Väätsa raba matkarajale. Matkaraja ääres on säilinud jupike vana Tallinn-Paide taliteest. Jõudes Vissuvere põldude vahele, on kilomeetrise vahega kaks rändrahnu: väiksem Vanakõrtsi nime kandev, teine Vissuvere rändrahn. Viimane on üks suuremaid Järvamaal.  Vissuvere vana koolihoone juurde asetati külade kolmandal kokkutuleku 1994.a. kivi mälestustahvliga. Samal  kokkutulekul sai tahvli endine rahvamaja. Koolihoonele paigutati 29. nov. 1997.a. mälestustahvel kooli rajajale ja juhatajale Eduard Praksile. Kooli pargis on 25. juulist 1987.a. mälestusmärk (autor Aulin Rimm) koreograaf, lavastaja ja tantsupedagoog Helmi Tohvelmanile. Mälestusmärgi eest tuleb tänusõnad öelda loodusemehele  Jaan Eilartile. 24. juunil 1995.a. endise lõõlalase Elmar Eensoo teostamisel avati 1941-1951.a. hukkunud  Lõõla-Vissuvere meestele mälestusmärk. 2005.a. märgistati Helmi Tohvelmani sünnikodu Kuuramatsil mälestuskiviga. Matkajal tasub külastada ka soode ja rabade keskel asuvat Tuulisilla (Vissuvere) järve. Vanemad elanikud leiavad üles "Uue tee" ehk" paruni tee nagu teda rahva hulgas on ka kutsutud.

Kes soovib pikemat tutvust teha Lõõla ja teda ümbritsevate külade ajalooga, peab külastama Järvamaa Muuseumi või Eesti Rahva Muuseumi. Seal on hoiul endise lõõlalase Edgar Oltjeri uurimustöö "Lõõla taluehisi enne 1940.a.", mida on ligi 1000 lk. IX köites. Lõõla talude ajaloo on üles tähendanud Endel Rõõs "Lõõla rahvas XX sajandil" a. 2003.                         

Kolhoosiaega tutvustab Ernst Kaldas "Paide rajooni Lenini ordeniga "9. Mai"  kolhoosi kroonika 1948-1960." Väätsa 1987.a. Kroonika leiab huviline Väätsa raamatukogust.

Loe veel: Leida Volk "Oli õitsev Eesti küla"