Rein Aunapuu 1822-1907

Rein Aunapuu oli Pao talu asutajaks ja esimeseks peremeheks. Ta oli alguses lihtne külarätsep ja teadagi pole vigase jalaga külarätsep kunagi eriti oodatud kosilane olnud, arvatavasti polnud seda ka Pao Rein. Roometi talu Roometseridel olnud küll viis tütart, aga Reinu suhtes teinud nende ema vaid kahetseva avalduse, et "kust see vigane Pao rentnik ka omale naise peaks saama?" Kui aga Rein oli koha pidamisega kenasti toime tulnud ja mitmete uuenduste ja eksperimentidega silma paistnud, oli Roometi perenaise avaldus juba hoopis soosivam ja konkreetsem: "Pao Rein võiks võtta meie Liisi!"

Liisist on teada niipalju, et ta oli seitse aastat Reinust noorem, oli enne abiellumist tervelt 16 aastat Laupa mõisas "vaimuks" käinud ja nii usinasti töötanud, et kogu selle aja jooksul ainult ühe korra kupjalt malakaga üle turja oli saanud. Abiellumise ajaks polnud ta enam esimeses nooruse, aga ega Reinu kosjaskäimine sellegipoolest lihtsalt läinud, pidi olema hästi teada, millisele nupule vajutada.

Iga Roometile tulnud meeskülaline kohtus kõigepealt emaga, Rein saanud külastamisloa sellega, et visanud tulles hõberubla perenaise põlle. Ega see tollal "läbikäigumaksuks" nii väga väike raha olnudki. Kui edaspidi kõik asjaosaliste plaanide järele edenenud, siis öelnud Roometi ema Liisi ja Reinu pulmas: "Seda ta loopis oma hõberublasid!"

Uuendusi võttis ta talus juba enne selle päriseks ostmist ette. Ehitas Ülessaare mäele kartulikeldri, et vabaneda igasügisesest kuhjade tegemisest, hakkas põlde hoolikalt väetama ja püüdis enda välja mõeldud võtetega põldude saagikust suurendada. Muu hulgas kuulutas ta külapoiste hulgas välja "sõnnikukampaania" – maksis iga korvitäie seasõnniku eest ühe kopika. Materjali muidugi külatänavas jatkus, sest tollal traavisid küla sead vabalt tänavas, kui edukas see tehing kummalegi poolele oli, pole teada.

Muidugi andis talu päriseks ostmine võimsa impulsei Reinu majandusplaanide elluviimisele. Need plaanid olid enamasti oma ajast ja ümbruse alalhoidlikest arusaamadest ees. Auruveski ehitamise plaanid põrkusid naabrite hukkamõistule, sest nende arvates oli aurumasin üksainus suur jumala teotamine. Reinul tuli seda arvestada ja leppida tuuleveski ehitamisega. Kui ta aga koos naabrimehega Tallinna sõitis põlluväetist kipsi tooma, mida nad ise nimetasid "jepsiks", siis kais ta ka päevapiltniku juures ära. Naabrimeest ta sinna ei suutnud meelitada, sest selle meelest oli "inimeste nägude järeletegemine üks vanakuradi meistertükk".

Legendaarseks on kujunenud Pao Reinu kohaostmise lugu. Paruniga peetud läbirääkimised annavad tunnistust tema plaanide ette läbimõeldusest ja reaalsusest, käitumine aga on väljapeetud ja soliidne. Talu eest nõuti 4400 hõberubla. "Miks nii palju, kas odavamalt ei saaks?"

Sellise küsimuse peale oli mõisnikul muidugi vastused aegsasti valmis, sest küllap odavamalt saamise soovi avaldas iga kohaostu vormistav talumees. Soliidne ja ostjale arusaadav põhjus polnud vajalik mitte tehingu kindlustamiseks, sest kohaostjatest parunil puudu ei olnud, vaid iseenda maine kergitamiseks. Et vaadake, kui õiglane mees meie härra on: "Koha võiksin ma Sulle odavamalt müüa küll, tema hind ongi tegelikult 4200 rubla, aga Sa tahad ju võlga kümme aastat tasuda! Need on intressid, mis sinna juurde on arvutatud."

Kui tavaliselt loõppes see kauplemine ostja poolse kuklakratsimise ja nõutu "noo-jaa'ga", siis Reinu puhul võttis asjade edasine käik parunile ootamatu pöörde. Rein hakkas sõnalausumata oma pika musta kuue (küllap see oli sedasama sorti "rüi", mida ta varemalt kolme kopika eest oli teistele talumeestele õmmelnud!) hõlma üles käärima. Läbi aegade on see šestžest olnud kõnekam igasugustest sõnadest, kuid parunile oli see vist küll ootamatuseks.

Ka s olid need legendid, mis Pao Reinu kohta külameeste seas liikusid? Katsume selles selgusele jõuda ja pöördume arhiividokumentide poole. Mida teavad nemad pajatada Pao Reinu kohaostmisest ja ostuvõla tasumisest?

Kõigepealt ilmub, küllap kuulsa hõlmakäärimise stseeni mõjul, kohaostmise kontrahi teise jao juurde paruni enda käega kirjutatud lisatingimus: "Kui 1. Martsil 1884. Rein Aunapu maksab moisa völg puhtalt välja, siis saavad kakssada rubla kauba hinnast maha kustutud".

Et see polnud muidu kelkimine ja liivale rajatud plaanide sepitsemine, näitavad jällegi paruni poolt kirjutatud read lepingu lõpus, esimene neist dateeritud 28. novembriga 1884. aastal: "Tuhhad kuussada kolmk[ümmend nelli on senni kui (kaks vahepealset sõna arusaamatud) ärra tasutud moisa vollast nõnda ett veel järrele jäb kaks sadda küme rubla".

Kuna koha üldmaksumusest (4400), nagu kontrahist näha, selle sõlmimisel (siis, kui hõlma kääriti) maksti 1466 rubla kohe ära ja et krediitkassa võlg jäi ostja maksta (1090 rub.), siis on selge, et maksta jäi 1884. aasta 28. novembri seisuga ainult kakssada kümme rubla. Et seegi üsna pea tasa sai, näitab viimane märkus kontrahi lõpus, tehtud ja alla kirjutatud parun Victor von Taube oma käega:

"Need viimased kakssada ja küme rubla kätte sanud nenda et völg on tasutud. Sel 17mal Martsil 1885".

Kui arvestada, et ostu-müügi leping (kontrakt) oli sõlmitud 23. aprillil 1883. aastal, siis ilmneb, et kogu talukoha hind peale krediitkassa võla sai makstud vähem kui KAHE AASTA JOOKSUL peale lepingu sõlmimist. Siis oli Reinul jäänud elada veel tervelt kakskümmend kaks aastat. Omaette uurimust läheks vaja, kuidas see tal korda läks, aga kahjuks võib selle kohta ainult oletusi teha. Igal juhul võib arvata, et oma majanduslikke võimalusi Rein tundis ja see andis talle tuge vastutusrikaste otsuste langetamisel.

Lepingu uurimisel jääb arusaamatuks, kuidas jäi nende kahesaja rublaga, mis pidid saama „kauba hinnast maha kustutud". Kas tõesti selle tõttu, et lõplik tasumine hilines mõne kuu võrra, jäi see lepingu summast maha arvamata? Ei tahaks siiski uskuda, see olnuks ju peaaegu petmine, seda ei saanuks nii asjalik peremees nagu Pao Rein kahe silma vahele jätta. Pigem võib arvata, et see summa lisati tinglikult makstavale summale juurde. Või oli seal veel mõni omavaheline kokkulepe, mis pole lepingus märgitud ja mille täitmisel ostja poolt lisati lõplik summa (kakssada rubla ja küme rubla?) kui viimane võlaosa.

Kuid Pao Reinul oli ka meelistegevus, millele ta ohtralt aega pühendas, ilma nähtavat tulu saamata. See oli aiandus, tollal taludes veel väga vähelevinud majandusala. Tema surma-aastal oli Pao talu aias 105 (loe: sada viis) õunapuud! Peamiselt olid need "Suislepad", "Liivi sibulad" ja ka palju muid tundmata sorte. Oli paarkümmend süõstrapõõsast ja kümmekond põõsast mingeid peeneid mägitikreid. Aed oli rajatud madalamale male, et hoida paremat maad põldude jaoks, seepärast olid kõik puud istutatud mullakuhilate otsa, igas kuhilas 5 - 10 vankrikoormat mulda. Aed oli planeeritud nõgude ja kraavikestega vee äravoolu kindlustamiseks ja piiratud tappudega, peale selle veel planguga.

Puud olid hangitud mõisa kärneritelt, hiljem kärpisid neid mitme talve külmad. Lõplikult hävinesid nii vanad kui ka noored, hiljem juurdeistutatud puud külmal 1939/40 aasta talvel. Vanu Reinu aegseid puid oli selleks ajaks jäänud veel umbes 40. Kõige õrnemad olid "Liivi sibulad".

Headel õuna-aastatel oli vana Rein ladunud õunakoorma vankrile ja puistanud siis iga talu õuele korvitäie õunu, muidugi tasuta. Kas just sellepärast või ka mõnel muul põhjusel oli hiljem igas Lõõla talus oma "rohtaed" viie kuni kahekümne õunapuuga.

Pao Reinu eluajal oli usul ja kirikul tähtis koht inimeste teadvuses, pühakirja ja kiriku nõudeid püüti järgida, jumala võimalusi inimese käekäigu mõjutamisel peeti täiesti reaalseks, jumal oli talumehele autoriteet. Mitte küll just sellepärast, et ta teadaolevalt kedagi aidanud oleks, aga vähemalt võis tema poole alati takistamatult pöörduda, keegi polnud kuulnud, et jumal kedagi oleks keeldunud aitamast. Tsaari ja mõisniku kohta ei saanud seda kuidagi öelda, kuigi need olid hoopis madalamad mehed.

Pao Reinu hoiakust jumala suhtes annab tunnistust tema kuulus dialoog naabrimehega enne oma surma. Ta andis jumalale, mis jumala õigus: eelmise haiguse ajal oli ta jumalalt oma tervekssaamist palunud, ja ta oli terveks saanud. Kui aga nüüd naaber soovitas palvet korrata, keeldus Rein seda tegemast, sest korduvalt ühe ja sellesama sooviga jumala poole pöördumist pidas ta selle narrimiseks. Tuleb arvata, et Rein andis endale aru usust ja Jumala olemusest üldse. Küllap ta taipas, et usk üldse ja jumal eriti on hoopis teine kategooria, kui keiser, parun või talitaja. Oli täiesti mõttetu ühel kaheksakümne viie aastasel mehel loota järjekordset tervenemist, seda paludes ja mitte saades aga kiskuda maha Jumala autoriteeti.

Üles kirjutatud Edgar Oltjeri koduuurimusliku töö 8. osast