Minu isa – HEINRICH MARK

07.10.1911 – 11.05.2008

Isa ja ema. Kaks väga olulist inimest. Minul on nendega vedanud. Ema elab veel. Isa enam ei ole, aga elab mälestus. Seekord siis isast.

Kirjutada isast lühidalt on keeruline, sest ta elas oma pika elu suureks.

Meie koosolemise aeg ei olnud pikk. Lapsena 3,5 aastat (1948. aasta kevadel isa arreteeriti). Sellest perioodist mäletan väga vähe. Seejärel elasime koos Kasahstanis 1956. a. sügisest kuni minu keskkooli lõpuni. 1961. aasta sügisel tulin Eestisse. Isa ja ema tulid tagasi 1968. aastal, olles ära peaaegu 20 aastat.

Mis teeb isa minu silmis suureks ja milliseid eluväärtusi on ta mulle õpetanud?

Isa töökus ja aus suhtumine töösse olid kadestamisväärsed. Teod räägivad enda eest: ta ehitas suure näidistalu koos karjalauda ja abiehitistega, osales aktiivselt Lõõla külaelu edendamisel (elektriühistu, piimaühistu), ostis auto, ehitas Türile maja. Seda kõike enne küüditamist. Ja siis alustas taas nullist: ostis kooperatiivkorteri Mustamäele, ostis auto, ehitas suvila Laitse, pidas Hindrekul mesilasi, kasvatas müügiks rabarberit ja mädarõigast ja palju, palju muud. Isa oskas rahaga ümber käia, säästa, pidas täpset arvestust tulude ja kulude üle. Selle harjumuse olen temalt õppinud.

Imetlesin isa vahetut ja julget suhtlemist, mis ei ole eestlastele sugugi tüüpiline. Kord korjasime metsas vaarikaid. Üle kraavi korjas marju üks võõras mees. Isa küsis kohe: "Kes sa oled, kust pärit, kus koolis käinud, kes on su vanemad jne.". Seejärel ajasid nad pool tundi juttu. Samas oli see küsimine nii sõbralik ja delikaatne, et ei tundunud pealetükkivana. Mina ainult imestasin.

Kui isal olid tähtsad kohtumised või esinemised, valmistas ta need korralikult ette. Tal olid kahtlemata liidri omadused. Otsuseid tegi tema, aga eelnevalt oli kõik ema või teiste asjaosalistega läbi arutatud. Teiste arvamusega ta arvestas.

Juba noorena õppisin isalt suhtumist alkoholi. Olime Džezkazganis. Algul elasime savionnis, siis barakkides ja lõpuks saime kahetoalise korteri. Isale anti korralik korter kui pereinimesele ja eesrindlikule kaevurile. Kuna teistel "poistel" st eesti kaevuritel, korterit polnud, peeti sünnipäevi või muid tähtpäevi meil. Mäletan ühte pidu – lauldi, mängiti akordionit ja võeti viina. Mehed olid purjus, mõni magas juba laua all, aga isa, kes jõi võrdselt teistega, oli või vähemalt mulle tundus, täiesti kaine. Ma ei ole oma isa kunagi näinud purjus. Ta ei ole kordagi mulle öelnud: "Ära joo". Vastupidi – on öelnud, et proovi järele. Kui jood, joo arukalt.

Oleme kõik aastad suvitanud Lõõlas. Esimene asi, mida isa tegi, tõi välja õlleankru ja pani õlle käima. Kes külla tuli, sai õlut, istuti aidatrepil või paku ümber ja puhuti mõnusalt juttu. Isa lubas isegi minu tütrel Beritil, kui ta veel väike oli, õllevahtu juua.

Mulle meeldis isa romantiline hing ja vabameelne mõtlemine. Tööd tehes isa sageli laulis. Näiteks meeldis talle "Miniseelik", mida ta tihti ümises.

Isa armastas ka head luulet. Kui 1951. a. sügisel esimesse klassi läksin, saatis ta vangilaagrist Siberisse Ralf Parve luuletuse "Esimene klass". Imestasin siiralt, sest tal pidi see peas olema.

Kord, juba voodihaigena, luges isa peast laulusõnu ".... mis sest, et rahvas möödus meist, me nägime vaid teineteist, ...." ja seejärel: "Alma on kõige armsam inimene maailmas, kahju, et ta on pidanud nii palju kannatama".

Olin 19, põdesin luhtaläinud suhet. Isa oli mures, lohutas, ütles, et armastab mind ja selgitas, kui suur vahe on armumisel ja armastusel. Siis ei tahtnud see mulle kohale jõuda. Olen selle vestluse peale tihti mõelnud ja seda mõistnud palju hiljem. Elu jooksul võib armuda mitmeid kordi ja tunduda, et see ongi armastus. Isa oli need asjad endale ammu selgeks teinud. Ainult nii saab elada pikaajalist õnnelikku pereelu. Olen talle selle vestluse eest siiani väga tänulik.

Oli aasta 1967. Paar kuud enne minu pulmi ütles isa, et Ameerikas on uus komme – prooviabielud. Esialgu võib vabalt elada ja alles siis ametlikult abielluda. Kas meie nii ei tahaks? Olin hämmingus. Minu isa! Aastal 1967! Milline vabameelne mõtlemine!

Tundub, et isa oli täiesti kompleksivaba. Kui ta leidis, et üks asi on mõistlik, siis ei omanud tähtsust, mida teised inimesed asjast arvavad.

Isa pööras väga suurt tähelepanu oma välimusele. Kapis oli alati paar hästiõmmeldud ülikonda. Maal olid korralikud puhtad riided, mille eest loomulikult kandis hoolt ema.

Imetlen isas veel ühte omadust – kadeduse puudumist. Ta tundis alati huvi inimeste vastu, kes saavutasid mingil alal edu. Uuris, õppis, luges palju ja püüdis ka ise õpitut rakendada, aga ei kadestanud kunagi teisi. Samas jagas ta heameelega oma kogemusi ja oli nõus teistele appi tulema.

Kord sõitsime isaga kahekesi Lõõlast Tallinnasse. Isa rääkis, mina kuulasin. See oli rohkem mõtisklus, vestlus iseendaga. Lühidalt oleks pika teekonna sõnum järgmine: Ära kedagi vihka ja ära ole kättemaksuhimuline! Viha ja kättemaks võtavad palju energiat ja laostavad tervise.

Anna neile andeks, kes on sulle teadlikult halba teinud, sest need on nõrgad inimesed. Sina ole tugev. Kui elus läheb kehvasti, püüa sellest välja tulla ja mine rõõmsalt edasi.

Isa ei vihanud kedagi, andestas neile, kes olid talle ülekohut teinud.

Ära ole kibestunud. Ära virise! Jää alati ausaks ja toimi südametunnistuse järgi. Hoidke ikka kokku, ärge jätke üksteist hätta. Nende õpetussõnade järgi püüan minagi elada.

Kui ma mõtlen lapse kasvatamisest ja isa rollist, siis nüüd tean täpselt, et kõige tähtsam on eeskuju. Ma ei ole saanud vitsa, minu peale ei ole kunagi karjutud, mulle ei ole loetud moraali. Kui ma juba oma elu elasin, ei sekkunud isa ega ema kunagi minu ellu, aga nad olid alati olemas kui vajasin abi. Tahan ka ise oma tütrele samasugune lapsevanem olla.

Õnnelik inimene. Meie viimasel koosolemisel ütles isa: " Ma olen väga õnnelik ja oma eluga rahul". Ta ei kahetsenud elus tehtud valikuid, ka seda, et otsustas jääda 1944. a sügisel Eestisse, et ei astunud 1948. a hävituspataljoni, mis oleks päästnud pere küüditamisest ja teda ennast vasekaevandusest. Südametunnistusega ei saa pahuksisse minna.

"Nii head elu pole mul varem olnud kui praegu: lesin voodis, kõht on täis, tuba soe ja pensioni makstakse pealekauba". "Kas sina oled oma eluga rahul?" küsis isa. Vastasin, et olen väga rahul. "See ongi elus kõige tähtsam". Sellisena mäletan oma isa.

Tütar Anne-Lii Teeäär (Mark)