Johannes Tohvelmann

Erinevad inimesed jätavad erineval kombel ja erineva sügavusega jälje ajalikku. Paljud on tähelepanu väärinud oma käitumisega, mõned oma inimlikkuse või tavatu kurjusega, mõned oma välise olemisega. Need asjaolud ei lisa tavaliselt isikule ühiskondlikku kaalu, kuigi sunnivad mõnikord isegi järeltulevaid põlvi enesest kõnelema.

Hoopis vähem leidub inimesi, kelle vaimne, majanduslik või organiseeriv tegevus on jätnud püsiva jälje oma kodukandi või kogu rahva arenguloosse. Lõõlas oli üks sellistest meestest Johannes Tohvelmann, kelle väline tagasihoidlikkus ja isegi sõnaahtrus olid järsus vastuolus tema tegeliku ühiskondliku kaaluga, tema seltskondliku tegevuse ja organiseerimistöö tulemustega.

Johannes Tohvelmann sündis 13. märtsil 1895. aastal Lõõlas, tolleaegse administratiivjaotuse järgi Särevere vallas. Tema isa Juhan Tohvelmann pidas siin Kuuramatsi talu, ema Ann pärines sama küla Pao talust, oli Rein Õunapuu tütar.

Tema vanemad olid eesrindliku mõtlemisviisiga inimesed, kel külarahva seas suur autoriteet. Mõlemad olid musikaalsed, Kuuramatsi tallu ehitas orelimeister Terkmann sajandi algul ühe esimestest Lõõla orelitest. Johannes pandi 1903. aastal õppima Lõõla kooli, hiljem Karl Roosmanni juhtimisel töötavasse Kirna Virika kooli. Õppinud 1907-1911 Paide linnakoolis, täiendas end hiljem Tallinna ja Tartu keskkoolide õhtukursustel. Olles mobiliseeritud Esimesse maailmasõtta, katkesid õpingud kuni 1923. aastani, mil ta astus Vahi põllutöökooli ja lõpetas selle 1925. aastal.

Joh. Tohvelmanni seltskondlik tegevus sai alguse juba 1913. aastal, mil ta koos David Kösti ja Johannes Seeveliga asutasid Lõõla Rahvaraamatukogu Seltsi, tolleaegse nimetuse järgi Eesti Noorsoo Kasvatamise Seltsi Kirna-Romanovi osakonna. Ta mõistis isegi sõjaväes teenides endas sellekohaseid võimeid arendada, olles sõjaväeametniku kohustetäitjana tegev sõjaväe raamatukogu korrastamisel ja selle töös. Alates 1913. aastast kuni 1940. aastani oli ta pidevalt valitud Lõõla Rahvaraamatukogu seltsi juhatuse liikmeks, alguses kirjatoimetajana, hiljem esimehena.

Aastatel 1921 kuni 1923 oli J.T. Lõõla Kaubatarvitajate Ühisuse raamatupidaja, 1925. aasta 5. novembril aga Lõõla-Vissuvere Piimaühingu asutajaliige ja juhatuse liige pidevalt kuni 1948. aastani. Oli aastatel 1922 kuni 1940 korduvalt Väätsa vallavolikogu liige, valla koolivanem ja vallavalitsuse esindaja Lõõla-Vissuvere algkooli hoolekogus. Juhatas talupidajate esindajana ja volinikuna aastatel 1926 kuni 1930 Lõõla magistraalkraavi ehitustöid, oli 1936. aastast Lõõla Maanoorte Ringi vanem ja Tuletõrjeühingu juhatuse liige, tegutses esimese rahvaloenduse ajal loendajana, tegi erinevatel aegadel kaastööd ajalehtedele „Tartu Päevaleht", "Järvamaa", „Järva Teataja".

Kogu seda ühiskondlikku tööd tegi Joh. Tohvelmann oma põhitegevuse kõrvalt, milleks oli talupidamine. Tema majandatud pool Kuramatsi talust oli korras, siin kasutati põllumajanduse eesrindlikke võtteid, arendati tõukarja, tehti uudismaid ja korrastati hooneid. Peale selle oli tal terve rida eriharrastusi – ta tegeles raamatukogundusega ja tal oli isiklik raamatukogu, uuris eesti ja koduküla ajalugu, haaras kinni tehnilistest uuendustest. Nii oli ta alates 1913. aastast esimene ja kauaaegne ainuke küla fotograaf, kelle fotojäädvustused on tänapäeval kodukandi ajaloo uurimisel asendamatudteks dokumentideks. Ta oli ka üks esimestest raadioomanikest Lõõlas, kes selle tehnikauudise kasutamist ei pidanud ainult enese privileegiks, vaid korraldas pühapäeviti koolimajas raadio ühiskuulamisi.Oma tegevuse varasemal perioodil organiseeris ta kõnekoosolekuid, kus valgustati uusimaid põllumajanduses valitsevaid põhimõtteid, seltskonda puudutavaid küsimusi ja ka poliitikat. Tihti esines ta neil koosolkutel ise lektorina.

Tähtsamaiks tegevuseks tema organiseerimistegevuse kõrval tuleb pidada tema kodu-uurimuslikku tegevust. Paljude aastate jooksul märkis ta üles kohalike inimeste mälestusi endistest aegadest,tegi väljakirjutisi arhiivides, kogus peokuulutusi ja ajalehtede väljalõikeid. Tal oli mõttes kirja panna ulatuslik kodukandi ajalugu, millega ta alustas pensionile jäädes. Kahjuks varajane surm ei lasknud tal selle tööga kuigi kaugele jõuda. Suurem osa tema kogutud materjalidest on siiski säilinud ja asuvad Järvamaa Muuseumis.

Kolhooside asutamise aegu tunnistati tema majapidamine kulaklikuks ja ta oli sunnitud Lõõlast lahkuma. Töötas Porkunis ja Haaberstis raamatupidajana, suri 1961 aastal Tallinnas ja on maetud metsakalmistule.