Tulin Tallinnast ja lugesin metsaveomasinaid, mis kõik sõitsid pealinna poole. Küll neid ikka oli palju! Miks niiviisi vara raisata?" ei saa 1911. aastal Lõõlas sündinud Heinrich Mark aru.

Istume vana taluaida ees, mis on kohandatud suviseks elamiseks. See on kõik, mis on järel kunagisest eesrindlikemast ja jõukaimast Oti talust. Selles talus olid puhtad laudad ja masinlüps juba enne suurt sõda.

Peremehel H. Margil oli küla esimene auto “Opel”, seitse hästi toidetud hobust ja 15 puhtatõulist lüpsilehma. Peremees oli aktiivselt tegutsev piimaühisuse eesotsas, muretsedes ka sinna vajaliku veoauto. Oma talu lähedase kraavi oli ta üles paisutanud, tellinud sinna Tallinnast 5-kW turbiini, mis pani käima lüpsimasina, puusae ja turbahundi. Nähes, kui palju kergendust toob elekter, asus ta asja ajama, et selle saaks kogu Lõõla ja ka Väätsa. Asjaajamise kiirusest annavad tunnistust faktid: juunis 1942 oli peremeeste esimene koosolek ja jõuluks võidi kahesajas talus juba elektrivalgel olla. Üks tolleaegsetest alajaamadest on Kirnas veel praegugi alles. H. Mark õppis Lõõla ja Väätsa koolis. Seejärel Paide tööstuskoolis ja Vodja põllutöökoolis. Siis tuli üle võtta talupidamine ja peremeheks hakata. 1948. aastal tegid Lõõla mehed kolhoosi, mille etteotsa valiti H. Mark. Uus valitsus ei talunud peremehi – talle oli vaja moonakaid, kuulekaid käsutäitjaid. Samal aastal viidi H. Mark oma kodust Paide julgeolekusse, kus peksu ja ähvardustega saadi ka kohalikelt meestelt allkirjad süüdistusele, mille põhjal tehtud kohtuotsusega mõisteti 25+5 ja ta saadeti Džezkazkani vasekaevandusse, kust tavaliselt tagasi ei tuldud. 1956. aastal sai H. Mark võimaluse tuua Siberisse saadetud naine tütre ja pojaga enda juurde Kasahstani. Naine oli seal vastu pidanud ning küüditamisel kolmese tütre ja kahese poja elus hoidnud. Lapsed said Džezkazganis venekeelse keskhariduse. Pereisa töötas kaevanduses edasi, kuigi nüüd juba vabatahtlikuna lepingu alusel. 1968. aastal tuldi Tallinna tagasi. Pere muretses kooperatiivkorteri. Lapsed said haridusteed jätkata. Keskkooli kuldmedaliga lõpetanud tütar asus edasi õppima kaubandustehnikumi, hiljem Tartu Ülikooli majandusteaduskonda. Poeg läks Tehnikaülikooli. Tänavu lõpetab tütretütar Kunstiinstituudi metallehistöö eriala. Küsimusele, kas talu tagasi ei taha, vastas H. Mark: “ Kui seda oleks saanud teha 1968. aastal, siis küll, aga praegu enam ei jaksa. Oma äravõetud varanduse eest sain külmkapi ja värviteleri. Maa ja mets las seisavad, eks vaata, mis neist saab. Siin tahan ma suviti küll olla. Möödunud talvel käidi sees, lõhuti pesumasin ja viidi ära jalgratta ratas ning tehti hunnik vana kübara sisse. Õnn, et mu pildid ja dokumendid linnas olid, muidu oleks vist need ka laiali tassitud. Kahju on mul talu raamatupidamisest, mis kaduma läks, kui mind ära viidi. Oma tulud ja kulud kirjutan aga ka praegu üles. Siis on täpselt teada, kust mis tuleb ja kuhu miski läheb. Pean ka päevikut. Praegu on hirm, et ega äkki Eestimaad välismaalastele maha müüda, nagu Viru hotelliga tehti. Meie noortele on haridust vaja, siis saavad nad oma maa asju ise juhtida. Õppima peab palju.” Perenaine tuleb vikatiga. Ta on puhtaks niitnud aiataguse. “Siis ei ole ühistul ütlemist, et umbrohtu levitame,” ütleb ta.

Väätsa Valla Teataja , 3. juuni 1995