Leida Volk, foto AARNE VÄRK

Leida Volgi moto on, et rõõmu tuleb tunda sellest, mis on, mitte kurta selle üle, mida pole.

Leida Volk (81) leiab elu rasketel hetkedel troosti loodusest ja liikumisest. “Ma tunnen, kuidas elujõud tuleb tagasi, kui jalutan tiiru ümber talvise tehisjärve või hingan kevadist metsahõngu.” Ta arvab, et Paide on elamiseks ilus, väike ja rahulik linn.

Kõige rohkem vihastab ja kurvastab Leidat tänapäeva noorte karm elusaatus. "Kui midagi ette ei võeta, sureb eesti rahvas varsti välja. Noored ei saagi enam sünnitada, sest elu on nii kallis. Esmalt tuleb ränga raha eest neli seina ümber muretseda. Siis on vaja sinna seina äärde midagi panna ka. Et seda kõike seda muretseda, tuleb kogu aeg tööl käia. Millal siis see aeg, et saaks lapsega koju jääda."

Ega temagi nooruspäevil elu kerge olnud, kuid sellest on nii palju aastaid möödas, et elu peaks olema selle aja jooksul edenenud. Pisut muheldes meenutas Leida, et nooruspõlves oli temagi natuke ebapraktiline. Ta arvas, et see jäi külge isast. Saatus tegi aga keerdkäigu ning jättis ta sõjaajal üksi koos kahe väikse lapsega. Siis muutus elu raskeks ning ei saanud enam teisiti, kui olla kokkuhoidlik. Mõlemad tütred said hea koolituse ning kasvasid korra- likuks inimeseks. Nüüd on neil ammu oma pere ja lapsed.

Leida leiab, et tänapäeva pensionäril on päris hea elu. Igavust tundma küll ei pea, sest huvitavat tegevust leiab alati. Ta käib tihti pensionäride päevakeskuses ning tunneb hästi ka teiste vanaduspõlve pidavate inimeste muresid ja rõõme. "Muidugi on palju vanureid, kel on praegu üsna raske. Kes aga ise vähegi püüab, leiab ikka mõne võimaluse, kuidas napi rahaga toime tulla. Meie põlvkonna inimesed on harjunud kitsaste oludega ning sente lugema. Elu ise õpetab seda."

"Ega minul ole vaja enam rõivaid, nõusid, mööblit või muud sellist osta. Kui vahel tahangi midagi, siis hoian kõhu kõrvalt natuke kokku. Praegusel ajal, kus poodides on kõik nii kallis, on rahvale suur abi odavate kaupade poed. Ei maksa arvata. et see, mida seal müüakse, on kalts. Kui ma pesen selle riidetüki kenasti läbi, tuulutan ja triigin, siis on see juba minu rõivas, mitte kellegi teise abisaadetis,"rääkis Leida odavama äraelamise võimalustest.

Pisut nördima paneb Leidat kõrge korteriüür. Korter on küll mõnusalt soe ja maja kesklinnas hea koha peal, kuid talvekuudel peaaegu 700 krooni maksta on pensionäri jaoks liig. Sinna lisandub elekter ja telefonimaks. Natuke saab Leida ka kompensat- siooni. "61 tööaastat ja vanus üle 80 teevad pensioni parasjagu nii suureks, et kompensatsiooni saada pole sugugi nii kindel. Ega mina tähte närima hakka. Eks ametnikud arvuta neid numbreid kõigile ühtemoodi, mina pole mingi erand." Oma erastatud kahetoalist korterit, kus elatud juba aastakümneid, peab ta heaks ja mugavaks koduks, kuhu on alati rõõm tulla.

Leidat on kogu elu saatnud muusika ja aktiivne liikumine. Nooremas eas tegi ta sporti. Nüüd ei pea luud-liikmed enam vastu. Klaveri-ja orelimäng konti ei murra. Leidal on seljataga lasteaia muusikakasvataja 40aastane staazh. Töö kõrvalt käis ta klaveril saatmas mitme asutuse ansambleid. Veel praegugi panevad tema pulmamarsi avaakordid pruutpaarid perekonnaseisuameti ukse taga värisema.

Tänapäeva noortele paneb ta südamele, et kõige rohkem tuleb elus õppida ja liikuda. Õppimine - see on tarkus, liikumine- see on elu. Rõõmu tuleb tunda sellest, mis on, mitte kurta selle üle, mida pole.

Järva Teataja, 13. jaanuar 1996, lk. 4