Lõõla vana koolimaja

Lõõla vana koolimaja

1895 - 1943

19. sajandi lõpuks oli vana, esimese põlvkonna koolimaja "Kuura kiriku" näol kitsaks jäänud ja täielikult amortiseerunud. Uue koolimaja ehitamise vajalikkusest olid ka Lõõla peremehed arusaama hakanud. Kui Särevere abivallavanemaks või talitajaks, nagu teda külas nimetati, sai Kummissaare talu peremees Toomas Simson, asus ta energiliselt uue koolimaja ehitamist nõudma. Kummissaare Toomas, nagu teda külas kutsuti, oli esimene kirjaoskaja talitaja Lõõlas, vähese jutuga väga populaarne talumees ,kelle iga sõna oli puhas kuld. Tooma ettepanek ja nõudmine oli tolle aja ja kolkaküla kohta erakordselt radikaalne: Lõõlasse on vaja samasugust koolimaja, nagu Laupal hiljuti valmis. Selline nõudmine viis valla volimehed segadusse: Lõõlasse selline uhke koolimaja! Peale pikki ja tuliseid vaidlusi said Lõõla mehed oma tahtmise. Sajandi lõpuaastail ehitati Lõõlasse samasugune koolimaja nagu Laupal. Suuri teeneid oli selles Toomas Simsonil, kes ihu ja hingega selle eest võitles.

Hilisematest juttudest külarahva hulgas oli kuulda, et metsamaterjal koolimaja jaoks saadi mõisa metsast, lauad saeti kohapeal, töö tegi kohalik puutöömees Jaan Rott. Koolimaja õnnistati sisse suure pidulikkusega. Talituse pidas Türi pastor. Kõrgete ametimeeste hulgas kõneles ka Laupa parun, kes tuletas meelde talitaja Toomas Simsoni teeneid. Ta ütles ka: "Jah! Kummissarel oli õigus, kui ta vundamendi suuremaks märkis, muidu olekski liiga väikeseks jäänud." Nimelt oli Toomas koolimaja vundamendi mahamärkimise päeval salaja tikud ringi tõstnud, nii et koolimaja tüki suurem sai. Kuidas see parunile teada sai, ei oska öelda. Paruni kõne lõppedes anti sõna ka talitajale. Kahjuks tuli sõnavõtuvõimalus Toomale ootamatult ja ehmatas teda tublisti. Pingeline mõtlemine teel saali esireast kõnepulti ei andnud suuremaid tulemusi. Mõne viivu vaikimise järel puldis tõukas Toomas saali oma ajaloolised sõnad: "Armas rahvas, ärge mitte (koolimajast) mööda käige, aga ikka sisse tulge!". Seega oli tema kõne peetud. Veel palju aastaid hiljem kahetses Toomas suurepärase võimaluse kaotsiminekut end ka kõnemehena näidata. "Oh! Kui ma seda oleks teadnud, et mul kõnelda tuleb, oleks mullika müünud ja advogaadil lasknud kõne valmis kirjutada."

Koolimaja uus hoone oli rõhtpalkseintega kahepoolse kaldega sindlikatusega eluhoone, mis vooderdatud rõhtlaudvoodriga ja puitkarniisidega avade kohal ja katuse ääristel. Tänavapoolne peasissekäik klaasveranda ehk klaaskoda, mida kasutati peaasjalikult koolijuhataja eluruumidesse ehk n.ü. "Kösti tuppa" pääsemiseks, kuigi sealt uks ka klassiruumi viis. Hoovipool oli akendeta esik ehk koda, kust uks viis "eestuppa", mis oli õpilaste riietusruum ja kust uks viis edasi klassi. Teine uks kojast aga "Madli tuppa" (Madli Roosna). Köögipoolne väljapääs oli läänepoolsest otsaseinast. Koolimaja oli kahe korstnaga ahiküttega hoone, ühisköögis oli ainus pliit. Hoone välisseinad olid kaetud heledatoonilise õlivärviga. Koolisaali idapoolses seinas oli kolm akent ja lõunapoolses seinas kaks akent. Laste käsutuses olid veel vanad, vist tsaariaegsed koolipingid, igaüks kolmele õpilasele, ruudukujuline käändtahvel jalgadel, kantsel ja mälestusena vana hiigelsuur arvelaud. Peale selle mahutas klassiruum veel harmooniumi, spordiinventari ja õppevahendeid. Need "tsaariaegsed pingid" võisid pärineda "Kuura kirikust" ja need tugevad tükid viidi osaliselt üle uude koolimajja, kus neid kasutas juba sõjajärgne põlvkond. Neil kolmekohalistel pinkidel oli ka kasvatuslik eesmärk: kui mõni poiss väga elav oli, toodi ta mõneks ajaks klassi esimesse pinki kahe kõva käega tüdruku vahele.

Kooli juurde kuulus ka väike talukoht, mida pidas koolijuhataja. Talu põllud asusid küll koolimajast eemal, aga majapidamishooned asusid koolimaja juures. Koolimaja taga oli õlgkatusega kõrvalhoone koolijuhataja hobusele, lehmale, sigadele ja lammastele. Teisel pool vankrikuur ja selle taga kuivkäimla. Kooli õppe-katseaed paiknes Kuura aiamaade kõrval. Spordiväljakud asusid kuusehekiga piiratud alal ida pool koolihoonet. Klassiruumi akna taga asus võrkpalli plats, mida kasutati kõige sagedamini.

1943.a. 3. jaanuarist alustas tööd Lõõla 6-kl. Algkool uues koolimajas, mis mahutas esmakordselt kõik Lõõla, Vissuvere ja Nehatu küla lapsed ühte majja. Samast aastast alates peale ümberehitust ja remonti alustas vanas koolimajas tööd Lõõla Rahvamaja. Majale ehitati juurde lavaruum kahe aknaga lõunasse. Samas majas on olnud Lõõla Postiagentuur, Lõõla Raamatukogu ja kolhoosi kontor. Hoone on kasutusel tänaseni ühepere elamuna.

Lõõla külarahva kokkutulekul 24. juunil 1994.a. avati Lõõla kool-rahvamaja seinal nimetahvel. Sellelt eemaldas katte koolmeister Juhan Mikseri järeltulija IV põlvest. Sõna võttis Lõõla kooli vanim õpilane Heinrich Mark.