Tuulisilla järv

Epu-Kakerdi soostik on lai ala ja tema piirid suuremalt osalt tinglikud. Seda ei saa öelda selle piiriosa kohta , mis külgneb Lõõla ja Vissuverega. Kui vaadelda piirilõiku alates Tuulisilla talust läänes ja kuni Ahimetsa ja Eest-Tudavereni idas, on üleminek vägagi konkreetne. Pehme turbasoo läks mõnes kohas sajakonna meetri piirides üle kindlaks arumaaks või isegi põlluks. Vissuvere järv asus vaevalt kilomeetri kaugusel sellest soostiku konkreetsest lõunapiirist, keset tõelist laukasood. Ka järve ilme oli täielikult teda ümbritsevast rabast tingitud. Pehmed õõtsuvad kaldad, tume laukavesi ja suured kõrkjasaared keset järve andsid talle küllaltki metsiku välimuse.

Sellel metsiku ilmega järvekesel oli nagu heal lapsel mitu nime ja ta oli veerikka Pärnu jõe üks lätetest. Kohapeal tunti teda peamiselt Põlendraba nime all, ametlikes dokumentides figureeris Vissuvere järve nimi ja mitmetes kirjanduslikes allikates nimetatakse teda Tuulisilla järveks. Neist viimane oli kõige romantilisem ja kõlavam, esimese nimetuse päritolu ja õigsus aga olid problemaatilised. Nimelt tunti ka siit linnulennult kümnekonna kilomeetri kaugusel asuvat Aeli järve ja seda ümbritsevat raba Põlendraba järve ja raba nime all. Nimetus seostub seal nagu Vissuveregi järve puhul pärimusega raba kunagise suure põlemisega ja järv ise on samuti üks Pärnu jõe lätetest - Käru jõe algus.

Kõigist negatiivsetest omadustest hoolimata oli Vissuvere järvel ümbruskonna rahva jaoks arvestatav positiivne tähtsus. Vissuvere järv pole kunagi kuulunud puhkealade nimistusse, aga see ei tähendanud sugugi, et seal puhata poleks saanud. Seal võis kala püüda ja supelda, paadisõiduks oli ta ainuke koht ümbruskonnas. Juba paljas pilk nii harjumatult avarale veeväljale ja kuumal suvepäeval siin leviv niiske jahedus oli midagi väärt.

Vissuvere järvel oli ümbruskonna rahva jaoks ka arvestatav majanduslik tähtsus. Mõnedel puhkudel, eriti kuivade suvede puhul oli järv Lõõla jaoks tagavara-veemahutiks,kust sai vajaduse korral kerge vaevaga, ainult ühe väikese tammikese lammutamisega vett läbi Maandsaare karjamaade ja Veiksoole kaevatud kraavide juhtida, et täita linade leotamiseks kaevatud aukude kraavide ääres ja varustada kuival ajal karjamaal karjatatavaid loomi joogiveega. Palavatel suvistel puhkepäevadel mindi järve suplema. Kuigi seal pehmete kallaste ja mudase põhja tõttu just kõige paremaid suplemisvõimalusi ei olnud, olid need siiski lähedasemad kui mõnevõrra kuivema põhjaga Lõõla jões. Talvel varuti järvel meierei tarbeks jääd. Kõige ahvatlevam oli siiski järve suhteline kalarikkus, mida kohalikud - ja mitte ainult kohalikud - kalamehed agaralt ära kasutasid. Kuigi kalapüük oli sellistes veekogudes ka seadusega reglementeeritud, teostati seal pahatihti ka röövpüüki. Ei piirdutud õngitsemise või undade paigutamisega, vaid heideti võrke järve läänepoolsesse ossa - nn. karuseaukude - juurde, kust mõnikord ka suuri loomuseid saadi. Peamiseks kalaliigiks ja püügiobjektiks olid kogred ehk karused, nagu neid kohapeal mõisnikelt päritud nime all tunti.

Kuni kahekümnendate aastateni oli Vissuvere järv olnud Väätsa mõisniku Seidlitzi omandus, kus kellelgi teisel õigust ega luba ei olnud kala püüda. kuigi ka siis keelust üleastujaid leidus. Kolmekümnendate aastate lõpus renditi kalastamisõigus Türi arstile ja töösturile Vooremaale, aga ega siiski ka kohaliku rahva kalastamispüüdlused seal lõppu ei leidnud. Kuigi ehk võrgumehi siis enam ei teatud olevat.

Et järv ümbruskonna põldudest kõrgemal asub, seda teati hästi. Mõnikord väideti, et kunagise maamõõtja andmetel seisvat Vissuvere järve veepeegel koguni Vissuvere veski tiivaotsast kõrgemal. Maamõõtja oli autoriteetne mees olnud ja tema informatsiooni võeti ülitõena: paljud kippusid silmas pidama seda tiivaotsa, mis parasjagu kõrgseisus. Kuigi, kui arvestada veski asukohta Vissuvere väljamäe tipul, ka allseisus tiivaots ümbruse põldudest nii palju kõrgemal seisis, et sellinegi veeseis järves üleloomulikult kõrgena tundus.

Nii või teisiti, järve vett jätkus tasapisi väljavoolamiseks mööda Nabajõge Aasu kraavi, kui ka kuivadel sügistel Veiksoo kaudu sinnasamasse. Siis juhtus sedagi, et kui Ojaotsa talu juures Veiksood läbivale kraavile tamm ette unustati - Ojaotsa juures olid samuti linaleoaugud, pealegi kasvatati seal hanesid, kes väga vett ihkasid - siis oli kogu Veiksoo hilissügisel parajas laines. Siis oli ümbruskonna poistel tõeline pidu: kuni ilm soe, seijati seatapu künadega mööda Veiksoo veteavarusi, kus küll küna pahatihti veealuste mätaste taha kinni kippus jääma. Selle eest puudus peaaegu täielikult uppumisoht ja "avamerele" purjetamist ei keelanud keegi. Kui aga nüüd järsku külmale läks ja alanud talv veel mõneks ajaks lumetuks jäi - aga seda juhtus kuivadel sügistel ikka - algas uus ja veel suurem lõbu. Suurel ja lagedal jääväljal sai uisutada, kelgutada ja ka karusselli teha. Selleks taoti läbi jää pehmesse pinnasesse puuvai, selle külge rinnakõrgusele rõhtlatt. Jäi vaid lati pikema otsa külge kelk või koguni regi siduda ja suurt kiirust arendav karussell oligi valmis. Mitme kätepaari jõul ümber teiba tiirleval kelgul püsimiseks läks vaja jõudu ja julgust.

Kui aga kevade poole päike kõrgemaid ringe hakkas tegema ja esimesed mättad lume alt nähtavale ilmusid, olid ka kiivitajad platsis. Vahetpidamata kaikusid Veiksoo kohal nende kriiskavad häälitsused, mis kadusid alles peale poegade väljahaudumist.

Nii oli Vissuvere järv seotud Lõõla ja Vissuvere igapäevaga, niiviisi oli tal ka sõna ütelda maade kuivendamise ja üldse maaparanduse juurde.Kolmekümnendate aastate lõpus oli Veiksoo kuivendatud ja seal kasvas vili ja kultuurhein.

Edgar Oltjeri mälestused.