Arvatavasti nii kaua, kui on söödud leiba, on ka tegutsenud veskid. Algul küll päris algelised, kuni jõuti käsikivini välja. Käsikiviga jahvatamine oli ränkraske. Nendega jahvatasid ka meie esivanemad, kuni mindi üle vee ja tuule jõule. Käsikive leidus Lõõlas veel eelmise sajandi kolmekümnendatel aastatel õlle linnaste jahvatamiseks.

Hiljemalt 19.-nda. sajandi teisel poolel olid hollandi tüüpi tuulikud kõikjal eluõiguse võitnud. Erandiks võiks lugeda veel kolmekümnendail töötanud Aru talu aida katusel paiknenud kuueharulist tiivikut, mis keerutas aidas asuvaid pisikesi kive. Tuulikute õitseajal oli Lõõlas ja Vissuveres seitse tuulikut, Lõõla kuulsaim veski oli Krobunoka veski, mis asus Kunioja ja Mihkli talu läheduses ja mis aktiivselt jahvatas esimese maailmasõjani välja. Kolmekümnendate aastate keskpaigaks oli tuulikutest töökorda jäänud ainult üks.

Moodsaim, töökindlaim ja võimsaim oli Vissuvere (mõisa)veski, Regulaarset jahvatust tegi see veski kuni kolmekümnendate aastateni, mil ta konkurentsis auruveskiga alla jäi. Selle veski eluloo kohta on palju säilinud tänu Richard Uudemetsa mälestustele.

Aleksander ja Marie Uudemets asusid Vissuverre elama 1925/1926 a. vahetuse paiku. Nad võtsid vastu Riigimaade- ja metsade Peavalitsuse pakkumise võtta pidamisele Vissuvere tuuleveski talukoht. Veski töökorda seadmise eest võidi kohta pidada ilma rendita. Töökorda seadmiseks oli kaks aastat. Veski oli sõja ajal saanud kahurimürsu tabamuse ja veski lõunapoolses küljes haigutas paekivi seinas suur auk.

Puud saadi Epu vahtkonnast, mis langetati kevadel ja kohe peale langetamist tahuti neljakandiliseks 30X30, mis sügiseks ära kuivasid. Kevadel, kui põllutööd tehtud, algas veski taastamine. Enne sügisvihmasid oli puitmaterjal tiibade, sabadiagonaali ja ikkepuu jaoks kohal. Paljud osad sai kopeeritud siinsamas maas lebavate vanade osade järgi.

"Kuna raha ei olnud kuskilt tulemas, otsustas isa minna talvisele metsaveole. See tähendas Luteri vabrikule Saarnakõrvest kase vineeripakkude saagimist ja Paide jaama laoplatsile vedu. Kodust tuli välja sõita kahe- kolme paiku hommikul, sest Saarnakõrve oli ka taliteega küllaltki pikk tee. Sealt koorem peale ja sellega Paidesse. Seejärel 15 km. tagasi koju. Kella viie paiku jõudsime koju. Tuli ka ette puude langetamist, järkamist ja raiesmikul kokkuvedu."

Kevadel peale põllutöid jätkus veski taastamine. Töö oli küllaltki keeruline ja kogemusi nõudev ja selleks kutsuti abiks Paidest Cöttschi veski mölder.

"Kuna rahaga oli kitsas, siis kasvatati linu, mida ema töötles, ketras lõngaks ja kudus purjekangaks. Neli tiiba, igaüks 2x7 m tegi kokku 56 m purjekangast. Tuli kaks laiust kokku õmmelda, peale selle sidumisnöörid tüveraamistuse külge siduda."

Kui veski oli tuule tiibadesse saanud, tuli jahvatusseade korda seada. Veski oli kahe kivipaariga, seal oli ka kroovimisseade ja isegi püüli sai teha. See oli nn. "püksipüül", mille jaoks jahu sõeluti toorsiidist valmistatud kaheksakandilises püülisilindris. Kahest kivipaarist üks oli lihtjahvatuse tegemiseks, teisega sai teha leivajahu, kroovida ja "püksipüüli" teha. Jahvatamine algas viljakottide tõstmisega kolmandale korrusele. Kui kotid olid tropitud, st. keti külge kinnitatud, tõmmati vastavat sidumisnööri. Selle abil seostus vints peavõlliga ja kotid tõusid läbi laes olevate luukide kolmandale korrusele, kus terad punkritesse kallati. Teisel korrusel asusid jahvatuskivid vastavates ümbristes nn. kivitõrtes, mis jahutolmu lendumise vältimiseks olid ülalt suletud kahekordsete puidust kaantega. Esikorrusel pani veskiline jahukotid torude otsa ja jahu hakkas kotti langema.

Tol ajajärgul liikus rahva hulgas raha vähe, seetõttu tasuti jahvatamise eest enamasti mativiljaga.1933.a. tugeva tuulega jahvatama asudes ei suutnud mölder tuult taltsutada ja veski hambad jooksid puruks. Hammaste taastamisest ei tulnud midagi välja - tuuleveskite aeg oli möödas. Uudemetsade lahkumisega Vissuverest lõppes Vissuvere veski tegutsemine. Tänaseks on Vissuvere väljamäe põhjanukil vaid tema tüvikoonuselise kere alaosa, millest nukralt ja abitult sirutub taeva poole püstpeavõlli südamik.